Viitan siin peaministrile, kes emakeelepäeval parlamendile haldusreformi eelnõu üle andis. Võime seda lõputult lihvida ja püüda paremaks teha, aga fakt iseenesest on, et kaua vindunud teema pandi liikvele.
Valitsusjuht tõdes, et eesmärk on muuta inimeste elu paremaks ja tulemus on seda etem, mida suurem on kohalike juhtide tahe liitumisi eest vedada. Liitujatele pakutakse ka präänikut – kindlat pearaha ja lisapreemiat, kui uus ühendatud omavalitsus on suurem kui 11 000 elanikku. See tekitas ühe küsimuse.
Kust selleks kõigeks raha võetakse? Vastus on lihtsamast lihtsam: raha pole võtta suurt mujalt kui maksudena ettevõtete ja ettevõtjate taskust. Nüüd tuleb keerulisem küsimus: kust saab raha ettevõtte taskusse?
Vastust otsides jääb teinekord mulje, nagu oleksime vanas anekdoodis, kus mees saab raha naise käest, naine võtab tumbast ja mees paneb tumbasse. Lihtsamalt nentides, üha enam hakkab tunduma, et paljude ettevõtjate meelest peaks raha nende taskusse tulema riigilt või vähemalt peaks riik looma kõik tingimused, et raha saaks teenida. No ja tagama, looma, edendama, toetama – justkui valgustatud monarh.
Me ju mäletame, et tegelikult pole see nii. Eesti majanduse edulugu ehitati üles ettevõtlikkuse ja riskijulguse peale, mitte riigilt tuge, eestvedamist või lausa taganttõukamist oodates. President Ilves võis ju tõdeda, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi, kuid vähemalt ühes nüansis ei ole tal õigus. Meid viis edasi see, et me ei tahtnud teha asju vanamoodi või nii, nagu teised ees tegid. Just seesama uue raja leidmise julgus ongi praegu puudu.