Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/05/07/4036861t1hb3af.jpg)
Pole just tavapärane, et paadunud liberaalist pangainimene tahab juttu alustada riigi eeskujuks toomisega. Nii ootamatu kui see ka pole, aga vähemalt mõnes asjas on meie juba stagneerunuks kuulutatud riik otsustanud hakata pikki samme astuma, kirjutab Danske Banki ettevõtete panganduse direktor Tõnu Vanajuur.
Viitan siin peaministrile, kes emakeelepäeval parlamendile haldusreformi eelnõu üle andis. Võime seda lõputult lihvida ja püüda paremaks teha, aga fakt iseenesest on, et kaua vindunud teema pandi liikvele.
Valitsusjuht tõdes, et eesmärk on muuta inimeste elu paremaks ja tulemus on seda etem, mida suurem on kohalike juhtide tahe liitumisi eest vedada. Liitujatele pakutakse ka präänikut – kindlat pearaha ja lisapreemiat, kui uus ühendatud omavalitsus on suurem kui 11 000 elanikku. See tekitas ühe küsimuse.
Kust selleks kõigeks raha võetakse? Vastus on lihtsamast lihtsam: raha pole võtta suurt mujalt kui maksudena ettevõtete ja ettevõtjate taskust. Nüüd tuleb keerulisem küsimus: kust saab raha ettevõtte taskusse?
Vastust otsides jääb teinekord mulje, nagu oleksime vanas anekdoodis, kus mees saab raha naise käest, naine võtab tumbast ja mees paneb tumbasse. Lihtsamalt nentides, üha enam hakkab tunduma, et paljude ettevõtjate meelest peaks raha nende taskusse tulema riigilt või vähemalt peaks riik looma kõik tingimused, et raha saaks teenida. No ja tagama, looma, edendama, toetama – justkui valgustatud monarh.
Me ju mäletame, et tegelikult pole see nii. Eesti majanduse edulugu ehitati üles ettevõtlikkuse ja riskijulguse peale, mitte riigilt tuge, eestvedamist või lausa taganttõukamist oodates. President Ilves võis ju tõdeda, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi, kuid vähemalt ühes nüansis ei ole tal õigus. Meid viis edasi see, et me ei tahtnud teha asju vanamoodi või nii, nagu teised ees tegid. Just seesama uue raja leidmise julgus ongi praegu puudu.
Riskin siin nii mõnegi ettevõtja pahameelega, kuid küsigem: kas kriitiline mass ettevõtjaid on praegu ettevõtlikud? Sama näljased kui oma äriga alustades? Inimlikult on ju mõistetav, et kui 15–20 aastaga on ettevõte üles ehitatud, siis on tore töötada kolm tundi päevas ja ülejäänud aeg mängida golfi või tennist ning sõita soojale maale. Uut kasvu niimoodi aga ei tule.
Uus kasv tuleb taas riskides. Riskida ei saa ettevõtja asemel aga keegi teine. Tuleb investeerida ning muuta majanduse struktuuri nutikamaks ja automatiseeritumaks, et kahaneva elanikkonnaga uus edulugu teha. Kindlasti ei saa seda teha ega pea tegema riik. Riigi asi on mitte takistada ja hoida bürokraatia ohjes, toetada haridussüsteemi üleminekut hobihariduse põhiselt sisulist vajadust toetavale.
Kes siis saavutavad uue kasvu? Arvan teadvat, et need on «tööandjad 2.0». Omanike ja juhtkonna põlvkonnavahetuse läbi tegevad tänased suured. Uues «erastamisvoorus» osalevad tänased tegevjuhtkonnad, kes vahetavad välja lahkuda sooviva välisomaniku või väsinud kohaliku.
Tänased omanikud, kes tulevad tagasi tegevjuhtimisse, et viia ettevõtted uutele turgudele. Uutel tehnoloogiatel ja innovatsioonil põhinevad start-up'id. Inimesed, kellel on tahtmist riskida ja luua uusi väärtusi.
Negatiivsed intressid on reaalsus. Ülekapitaliseeritud Eesti ettevõtted samuti. Pankade bilansid on hoiustest punnis. See on juba selge sund taas riskima hakata. Mille nimel siis pingutada? Nii kummaline kui see ka pole, kuid riik on siin andnud vihje. Ettevõtte siht on ju sama, mis haldusreformil. Klientide elu tuleb teha paremaks ja ise peab eest vedama. Kuidas just paremaks teha, on iga ettevõtja enda tunnetuse teema. Eestvedamine on aga selline asi, kus iga tõeliselt ettevõtlik ettevõtja peaks tundma sisemist sundi riigile ära teha. Tõestama ei pea ta end kellelegi, või kui, siis vast jälle iseendale.