Aro Velmet: sookolli nõidumine kristlikus Euroopas

Aro Velmet Foto: Hea Kodanik

Vandenõuteoreetilisest terminist «sooideoloogia» on saanud paari aastaga väga erinevaid Euroopa paremkonservatiivseid ja isegi äärmuslikke jõude ühendav vaenlasekuju, milles nähakse ohtu riigile, rahvusele ja ühiskonna sidususele, kirjutab New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet Õpetajate Lehes.

Kas teadsite, et lesbilise Ameerika juudi juhitud, «radikaalse feminismi ja homoseksuaalse liikumise» ühendusel tekkinud õppejõudude rühmitus peseb üle kogu maailma meie võsukeste ajusid ja suunab «ÜRO ja Euroopa Liidu ülemaailmset poliitikat», mis tegeleb maailma rahvaste «uue orjastamisega» ja «püüab globaalses mõõtkavas hävitada perekonnainstitutsiooni»? Just seda võib lugeda portaalist Objektiiv ja rahvusradikaalsetest blogidest, kui guugeldada terminit «sooideoloogia».

Sellest vandenõuteoreetilisest terminist on saanud paari aastaga väga erinevaid Euroopa paremkonservatiivseid ja isegi äärmuslikke jõude ühendav vaenlasekuju, milles nähakse ohtu riigile, rahvusele ja ühiskonna sidususele.

Süüdistused, mida «sooideoloogiale» esitatakse, peaksid olema viimaste aastate avalikke arenguid jälginud meediahuvilisele tuttavad. «Sooideoloogid» eitavad heteroseksuaalset tuumikperekonda, leiavad, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, et ühiskond peab heaks kiitma igasuguseid seksuaalpraktikaid ja et «seda tuleb lastele koolis õpetada». Seetõttu on konservatiivsete ja ka paremäärmuslike liikumiste erilise tähelepanu alla sattunud mitte ainult kooseluseaduse taolised algatused üle kogu Euroopa, vaid ka näiteks sooneutraalseid mänguasju ja sootunnusteta asesõnu (nagu eesti keeles kõik asesõnad) kasutavad lasteaiad, milles nähakse ohtu mitte ainult perekonnale, vaid ka kogu ühiskonnale, mille vundament tugineb «mehe ja naise vahelisele erilisele liidule».

Poliitiline relv

Eestis tekitas eelmisel aastal pahameeletormi lasteraamat «Siil Priidik tahab uut perekonda», kus figureeris kahe isaga vasikas. Muuhulgas tehti raamatu kirjastajale tapmisähvardus. Skandaali põhjuseks oli taas kord arusaam, et taolised raamatud kujutavad endast süstemaatilist katset kujundada ümber laste mõttemaailma ja seeläbi õõnestada ühiskonna alustalasid.

«Sooideoloogial», nii nagu seda kirjeldatakse mitmetes artiklites, pole suurt ühist akadeemilise soouurimisega, LGBT-aktivismi ega feminismiga. Kui «sooideoloogia»-vastased kirjeldavad neid kolme gruppi kui Berkeley ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professori Judith Butleri (eespool mainitud «lesbilise juudi») juhtimisel ühendunud komparteilaadset löögirusikat, siis tegelikult on neil gruppidel vähe ühist.

Tõsi, mõned õppejõud on ühtlasi ka aktivistid, aga nagu akadeemilises maailmas ikka, domineerib ka soouuringutes elav debatt ja kriitika. Lastekasvatuse ja haridusküsimused pole kaugeltki nii kesksed, nagu «sooideoloogia»-vastased lasevad näidata. Aktivistide riikideülesed sidemed on mõistagi täiesti reaalsed, ent siingi on tegu heterogeensete horisontaalsete sidemetega, mitte mingi tsentraalselt juhitud organisatsiooniga.

Euroopa Liidu ja ÜRO karvase käe otsimine on aga kõige puhtakujulisem vandenõuteooria. Lühidalt, nagu David Paternotte, Camille Robcis jt ajaloolased on näidanud, ei tähista «soo­ideoloogia» mitte reaalselt eksisteerivaid rühmitusi ja ideid, vaid tegemist on poliitilise relvaga, mille abil luuakse ühtset vaenlasekuju ja üritatakse raamistada ümber avalikku arutelu.

Üks allikas

Erinevalt vandenõulisest «sooideoloogiast» on selle vastased aga tõepoolest rahvusvaheliselt ühendunud. Nagu Maari Põimi ja Eszter Kovátsi toimetatud kogumik «Gender kui sümboolne liim» näitab, räägitakse «sooideoloogiast» pea identsetes terminites nii Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Slovakkia kui ka Poola konservatiivsetes ja paremäärmuslikes ringkondades. «Sooideoloogia»-vastane liikumine on saanud tuult tiibadesse eriti viimase viie-kuue aasta jooksul. Prantsusmaal on konservatiivne partei UMP (praegune Les Républicains) nõudnud «sooneutraalsust propageerivate» õpikute eemaldamist koolidest, «sooideoloogiaga» on seostatud nii geiabielude seadustamist 2013. aastal kui ka debatte surrogaatemaduse teemadel.

Poola seimis on loodud toetusgrupp «sooideoloogia pea­ta­mi­seks», Slovakkia parem­­poolsed parteid on kri­ti­see­rinud inimõigusi kui «sooideoloogia edendamise vahendit», Ungaris kritiseerisid praegune valitsuspartei Fidesz ja paremäärmuslik Jobbik LGBT-õigusi kaardistavat Lunaceki raportit ja reproduktiivterviseteemalist Estrela raportit «sooideoloogia terminites».

Ka korduvad eri riikides põhiliste kõneisikute nimed: Saksa «sooideoloogia»-vastane aktivist Gabriele Kuby on pidanud loenguid Slovakkias, tema raamat on tõlgitud ungari ja poola keelde ning tema loomingust on andnud ülevaate ka eestikeelne Objektiiv. See ei tähenda, nagu oleks tegu mingisuguse hästikoordineeritud salajase organisatsiooniga, ent selge on see, et üleeuroopaline äkiline fookus «sooideoloogial» ei ole juhuslik, vaid selle intellektuaalsed juured pärinevad samast allikast.

Prantsusmaal, Saksamaal ja teatud määral ka Eestis keskenduvad «sooideoloogia»-vastased eeskätt bioloogilistele ja rahvuslikele argumentidele. Sooneutraalsed lasteaiad ja muud taolised ettevõtmised on ohtlikud, sest nad on ebaloomulikud või moonutavad rahvuskehandit. Prantsusmaa konservatiivide retoorika väärib eraldi tähelepanu, kuna seal räägitakse «soo­ideoloogiast» kui strukturaalantropoloogia ja psühhoanalüüsi põhitõdedele vastu käivast projektist, nagu Camille Robcis on seda kirjeldanud.

Põimi ja Kovátsi juhitud uurimus aga näitab, kuidas Ungari, Slovakkia ja eriti Poola kaasused teevad nähtavaks «sooideoloogia»-vastaste argumentide katoliiklikud juured. Terminit «soo­ideoloogia» kasutati esimest korda naiste õigusi kaitsval Pekingi konverentsil, kus osalesid ka Vatikani esindajad. 2004. aastal hoiatasid paavst Johannes Paulus II ja kardinal Joseph Ratzinger katoliiklikku maailma «soolisuse» (gender) ohtlikkuse eest ja rõhutasid seksuaalse eristuse teoloogilisi juuri. Ratzinger ja paavst rõhutasid meeste ja naiste komplementaarsust kui jumala tahet, loomupäraselt head, ent pärispatust kahjustatud suhet. Seda kahju on võimalik parandada kirikliku abieluga, mille kaudu mehe ja naise armastus peegeldab oma olemuses ka Kristuse ja tema kiriku vahelist armastust.

Sama loogika – transtsendentne, igavikuline kord põhjendab ja peegeldab heteroseksuaalsele paarisuhtele tuginevat ühiskondlikku korda – paistab läbi ka end ilmalikult väljendavate liikumiste retoorikas, olgu Prantsusmaal, Saksamaal või Eestis. See igavikuline kord on ankurdatud eri allikates: mõnel pool rahvuskehandis, mõnel pool strukturaalantropoloogias, mõnel pool «muutumatutes loodusseadustes», ent loogika on sama: meie ühiselu ei reguleeri mitte inimeste omavahelised kokkulepped ja ajalooline reaalsus, vaid mingisugune transtsendentne, igavikulisi väärtusi kuulutav tõde.

Sellest ekskursioonist «sooideoloogia» sünnipaika võib teha kaks järeldust. Esiteks, meie kohalikud konservatiivsed ja paremäärmuslikud liikumised asetuvad laiemasse Euroopa konteksti ja katoliiklikku traditsiooni. Teiseks, olgugi eestlased formaalselt üks usuleigemaid rahvaid maailmas, on vajadus transtsendentselt põhjendatud maailmakorra järele meil endiselt aktuaalne. Paradoks on vaid selles, et otsides igavikulist korda, tuuakse pahatihti ohvriks praeguses ajaloohetkes elavad inimesed ja perekonnad, ning kinnistatakse võimuhierarhiaid, mida me pikemalt järele mõeldes ehk põlistada ei tahaks. Enam kui sajandi eest kirjeldas Nietzsche modernsust kui kurvameelset aega, kus «viimane inimene» elab mugavas äraolemises, ilma eesmärgita, lihtsalt tiksudes. See masendas Nietzschet, ent ta pidas seda siiski paremaks kui aega, kus inimesed jahtisid pimedalt igavikulisi väärtusi, mõistmata nende tegelikku päritolu. Tundub, et ka oma kurvameelsuses võis Nietzsche olla ülemäära optimistlik.