Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/11/19/4714465t1h8e7c.jpg)
USA presidendivalimisteni on jäänud 239 päeva, Eesti presidendi valimisteni maksimaalselt 168. Mitu päeva täpselt, ei õnnestunud mul teada saada. Asjakohane seadus sätestab, et «Vabariigi Presidendi korraline valimine toimub varemalt 60 ja hiljemalt 10 päeva enne Presidendi ametiaja lõppemist», kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Ma ei tea, mis päeval lõpeb praeguse presidendi ametiaeg. Vabariigi Valimiskomisjoni veebileht jääb äärmiselt napisõnaliseks, kirjutades, et presidendikandidaadid registreeritakse «4-2 päeva enne» (esimest valimispäeva). Mingil hetkel hakkasin juba kahtlema, kas ma ikka olen terve mõistuse juures – äkki olen aastad segamini ajanud või näinud und, et ma saan endale uue riigipea?
Ma kadestan ameeriklasi, kes ei pea tiirutama pool tundi sisutühjadel veebilehtedel, vaid saavad paari hiireklikiga teada, mis millal toimub. Iroonilisel kombel oleme ka meie siin, Eestis, USA presidendivalimiste kampaaniaga kursis paremini kui enda omaga. Donald Trumpi, Mitt Romney, Bernie Sandersi ja Hillary Clintoni käekäigust kuuleme iga päev; «Aktuaalses kaameras» on see rubriik pea sama kindel nagu ilmateade. Pannes Delfi otsingusse märksõna «presidendivalimised 2016» tuleb 41 vastet, neist vaid 10 Eesti kohta ja sedagi peamiselt aastatagusest ajast. Enamikult piltidelt vaatab vastu (loomulikult) Mr Trump.
USAs lähevad presidendivalimised korda kõigile, selles on kirge, võitluslikkust ja põnevust. Tõsi, tegemist on presidentaalse süsteemiga, kus presidendil on rohkem reaalset võimu kui Eesti-sarnases parlamentaarses süsteemis. Kuid ka USAs ei vali presidenti otse rahvas, vaid valijamehed. Aga ikkagi oli Obama inaguaratsioonitseremoonia rahvapidu, millest kujunes kõige rahvarohkem üritus kogu Washingtoni linna ajaloos. Just toona, 20. jaanuaril 2009 tundsin, et kadestan ameeriklasi.
Meil on presidendivalimised muutumas üha kahvatumaks ettevõtmiseks. Kui T. H. Ilvese esimest ametissevalimist 2006. aastal saatis teatud avalikkuse aktiveerumine, mida optimistid nimetasid koguni laulva revolutsiooni teiseks vaatuseks, siis 2011. aastal tehti «kähkukas». Juba esimeses voorus sai inkumbent Ilves 73 häält pretendent Tarandi 25 vastu. Tehtud!
Täna, mil Eesti uue riigipea valimisteni on jäänud viis kuud, ümbritseb teemat haudvaikus. Presidendikandidaatide nominatsioonist on saanud erakondade range siseasi, omamoodi ärisaladus. Mul on raske uskuda, et parteide tagatubades seda teemat ei arutata. Aga suhtluses ajakirjanduse ja avalikkusega on parteilaste suud vett täis. Tundub, et presidenti valitakse erakondadele, mitte riigile ja rahvale. Kuna erakonnad on vait, võtavad toimekamad kodanikud ise asja ette.
Facebookis võib leida kommuuni «Mitteametlikud EV presidendi valimised». Seal näeb meediast siin-seal läbijooksnud ja siis vaikselt hääbunud nimesid – Kaljulaid, Kallas, Savisaar, Ergma … Mõni neist on saanud ühe meeldimise, enamik mitte ühtegi. Kedagi ei huvita.
Miks on see nii? Kas Eesti ei vajagi presidenti?
Tooksin välja kaks, vähemalt osaliselt omavahel seotud põhjust.
Eesti parteid on üha rohkem eemaldumas rahvast ja valijaskonnast, tänu kellele nad tegelikult üldse olemas on. Võrreldes valimisjärgseid üritusi demokraatlikus läänes ja siin Eestis, näen teravat kontrasti. Läänes juubeldavad valimisvõidu üle massid linnaväljakutel, suurtes spordihallides või saalides; ka kaotajate liidril tuleb astuda rahva ette, et tunnistada oma läbikukkumist ja sageli teatada juhikoha mahapanekust.
Kuigi parteisid kirutakse lääneski kõvasti, on valimised see aeg, kus nn poliitiline klass ja rahvas kokku saavad, rõõmu ja pettumust jagavad. Eestis on valimispeod kinnised ja kuidagi steriilsed. Peenelt kaetud laudade taga näeme partei koorekihti, kauniks sätitud naisi ja äraseletatud nägudega nutiseadmeid sõrmitsevaid noorsande. Nendele glamuursetele valimispidudele pole asja partei lihtliikmetel, valijaskonnast rääkimata.
Teine loiduse põhjus võib olla see, et siiani väljakäidud nimedest pole ükski selline, mis rahvast nende muredes ja kõhklustes kõnetaks. Öeldakse, et meil on vaja rahvusvahelise kogemusega meest või naist. Aga milline peaks olema «rahvusvaheline mees» 2.0?
Eesti praegune president on välisareenidel usin, ent tema tegevus läheb kuidagi kaarega mööda ja üle kodurahvast. Eesti poliitika on läinud liiga kaldu USA poole ja praegusel presidendil on selles olnud oma roll. Marina Kaljurand järgmise presidendina viiks selle veelgi rohkem kiiva. Edgar Savisaar on justkui Eesti Donald Trump, keda poliitiline kõrgklass omaks ei taha võtta, ent kes lihtsale inimesele apelleerides on siiski arvestatav pretendent. Tema tugevuseks peetakse riigisiseste teemade head valdamist, ent läänesuunaline kompetentsus on nullilähedane.
Teisigi väljakäidud nimesid vaagides jõuaksime ikka tõdemuseni, et neil puudub tulevasele riigijuhile hädavajalik võime tekitada sünergia Eesti sise-ja välispoliitiliste suundumuste ja eesmärkide vahel. Just selle arusaama ja oskuse peaksime pärima Lennart Merilt, ehk Mihkel Mutti parafraseerides «rahvusvaheliselt mehelt» 1.0.
Meri kümnenda surma-aastapäeva puhul kirjutab üks tema lähimaid kaasteelisi Jüri Luik järgmist: «Tagantjärele on Merist räägitud kui välispoliitilisest presidendist. See ei vasta tõele, Meri oli väga Eesti-sisene president. Mitte erakonnapoliitiliselt, vaid riigi elu edasiviivalt» (PM, 14.03.2016). Tõepoolet, oli ju Lennart Meri see, kes tõi käibesse tädi Maali metafoori. Poliitika, mida erakonnad ja valitsus ajavad, pidi tema meelest olema rahvale nii arusaadavaks tehtud, et see kõnetaks igaüht, ka tädi Maalit.
Just see oskus kõneleda tädi Maaliga (mitte tädi Maalile) jääb täna puudu, et arutelud Eesti riigi järgmise juhi üle suudaks ületada uudiskünnise.
Anu Toots töötab professorina Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Tema uurimisvaldkonnaks on heaolu- ja hariduspoliitikad ning valitsemise transformatsioon. Ta on ka Eesti inimarengu aruannete ja Berlesmanni jätkusuutliku valitsemise aastaaruannete («Sustainable Governance Indicators») püsiautor.