Aastal 1948 jõudis esimest korda lavalaudadele Jean-Paul Sartre’i näidend «Räpased käed», poliitiline draama, mille tegevus leiab aset väljamõeldud Balkani riigis Teise maailmasõja aastatel. Üks näidendi keskseid tegelasi on Hoederer, kommunistliku partei juht, kes läheb koostööle vastastega, et kindlustada seeläbi kommunistidele koht valitsuses.
Juhtkiri: poliitiku käed (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näidendis on episood, kus nimetatud tegelane räägib sellest, kuidas tema käed on räpased, ja jõuab järeldusele, et teisiti ei olegi võimalik. «Aga mida sa tahtsid? Kas valitsedes on võimalik jääda süütuks?» küsib ta. Korruptsioon ongi teatud mõttes nakkus, mis kandub edasi räpaste kätega.
Eestis lahvatas 2015. aastal mitu suuremat korruptsiooniskandaali, mille uurimine on eri staadiumites, ning ei maksa unustada, et kuni süüdimõistva otsuseni ei tohi kedagi käsitleda süüdlasena. See süütuse presumptsioon kehtib ka veteranpoliitiku ja pikaajalise Tallinna linnapea Edgar Savisaare kohta, kellele möödunud aasta sügisel esitati kahtlustus altkäemaksu võtmises. Nüüd on prokuratuur esitanud Edgar Savisaarele veel kahtlustuse ulatuslikus rahapesus ja keelatud annetuste vastuvõtmises.
Edgar Savisaare kaitsja on süüdistusi kommenteerinud nii, et nendes polevat põhimõtteliselt midagi uut. Ilmselt pole Edgar Savisaarele kui kogenud poliitikule ka skandaali sattumises midagi uut, ta on varem mitmestki välja rabelenud. Meenutada võib näiteks 1995. aastal puhkenud nn lindiskandaali, mille järel jõudsid paljud ennatlikult ta poliitilise karjääri lõppenuks kuulutada.
Edgar Savisaar on selle poolest tõeline teflonpoliitik, kellel on aastate jooksul kujunenud välja oma kindel valijas- ja austajaskond, keda absoluutselt ei kõiguta, milles Keskerakonna esimeest süüdistatakse või mida temast räägitakse-kirjutatakse. Nende silmis on Savisaar eeskätt vaeste ja rõhutute eestkõneleja, kes seetõttu ka ise surve alla jäänud. Märtri- ja kannataja oreooliga on püüdnud teda ehtida lähimad poolehoidjad ning ka tema ise.
Võib-olla on Savisaare kannatusi või võimalikke süütegusid arutades jäänud tagaplaanile kahju, mille on tekitanud Tallinna ja kogu Eesti poliitika mainele Savisaare ning teised viimase aja korruptsiooniskandaalid. Laiemalt tõstatab see ka teema, kuidas suhtub meie ühiskond korruptsiooni. Muidugi võib ju Hoedereri kombel küsida: «Aga mida te siis tahtsite? See ongi ju poliitika.» Ent me armastame rääkida euroopalikest väärtustest ja sellest, et oleme Põhjamaa, ning selline hoiak pole Põhjamaadele omane, sobides pigem – nagu Sartre’i näidendis – mõnda Balkani riiki.