Merlis Nõgene

FOTO: Erakogu

Statistikalembesed ministrid võivad end küll soojendada teadmisega, et Eesti õpilased on PISA testide lahendamisel maailmas esirinnas, kuid samal ajal hallitavad teadmistepõhise riigi garneeringu all vaimupimedus ja ebateaduste kummardamine, kirjutab kommunikatsioonibüroo Callisto juht Merlis Nõgene.

Kloordioksiidiga laste mürgitamise päevavalgele toonud reporterile sai osaks ajakirjanduse kõrgeim tunnustus ning see päästis vähemalt sadu lapsi, keda oleks järgmistena keemiliselt väärkohtlema hakatud. Võiks ju olla põhjust rahuloluks? Tegelikult istume tuha all hõõguvate süte kohal. Muidugi, lollust ei ole võimalik lõpuni välja juurida ning poolemeelseid ei saa olematuks muuta, küll aga saaks päevapealt lõpetada neile riikliku katusepakkumise.

Kui Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel otsib Tartu Ülikooli professor oma kõnes vastust küsimusele, mis või kus on meil viltu läinud, et meediaruumis laiutavad arvamusliidritena nõiad ja selgeltnägijad, siis on meil kahtlemata probleem. Probleem, et pigem varem kui hiljem hakkab rahva meeli või ka kehasid mürgitama järjekordne ebateaduslik luul ning nad on selle eest täiesti kaitsetud, sest hoolimata hetkelisest tähelepanust ja võidetud preemiatest pole süsteemis midagi muutunud. Hullemgi veel, kas tähelepanematusest, hoolimatusest või riiklikes struktuurides töötavate uhuu-agentide õõnestamise tulemusena pakub Eesti riik ebateadusele ja uhuu-majandusele katust, seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Pendlimehed rahvusraamatukogus

Konkreetselt. Rahvusraamatukogus, teadusasutuses, mis deklareerib oma missiooniks sillaks olemist teadmiste ja inimeste vahel, tegutseb Hea Energia Keskus, kus toimuvad regulaarselt pendlikursused. Aastaid. Jah, meie parlamendiraamatukogu vähemalt märgilise garantii all ajavad rahvale udu pendlikõlgutajad ning teiste ebateaduste viljelejad. Hiljutisim koolitus 10. märtsil, osavõtutasu 19 eurot ja kõik kohad välja müüdud! Osalejad tegid analüüsi läbi kolme energiatasandi, tegelesid iseenda puhastamise, aktiveerimise ja kaitsmisega ning töötasid uute pendlikaartidega.

Ilmselt pole rahvusraamatukogu direktor Janne Andresoo või nõukogu esimees Igor Gräzin pidanud kunagi vastama küsimusele, kuidas selline asi võimalik saab olla. Küllap saaksime vastuseks õõnsa ettekäände, et tegemist on rentnikega ja nende tegevus ei puutu raamatukogusse. Kas peaksime rahulduma sellise pettemanöövriga? Teades, et inimesed lähevad heas usus usaldusväärse riikliku institutsiooni katuse alla ning maksavad raha «koolituse» eest, millega neile kott pähe tõmmatakse?

Millest muust kui ebateaduse riiklikust toetamisest ja tunnustamisest saab rääkida see, et just nimelt pendeldajate udu põhjal kanti enam kui kuus aastat tagasi keskkonnaministeeriumi haldusalas oleva Keskkonnaagentuuri Eesti Looduse Infosüsteemi kaheksa «maa-alust salajõge» Nabalas, mida tegelikult olemas pole. Küll aga eksisteerivad need tänini riiklikus andmebaasis.

Jaanuaris sattus sotsiaalmeedias selgelt mõtlevate inimeste tähelepanu alla loodusmuuseum, kes kutsus inimesi auraseadmega taimede energiavälja mõõtma. Esinema oli planeeritud end Metsamooriks nimetav tegelane, kellega kohtumise eest oleks tulnud maksta sularahas. Vähemalt Facebookist kustutati üritus pärast kriitikatulva vallandumist ära, ehk jäi see ka päriselt ära. Tegemist on keskkonnaministeeriumi haldusalasse kuuluva, riiklikul rahastamisel tegutseva muuseumiga, mis ühe oma põhiväärtusena deklareerib usaldusväärsust ning kinnitab kodulehel: «Muuseum edastab kontrollitud, täpset ja usaldusväärset teavet.»

Kristalliterapeudid lasteasutuses

Ettepoole vaatavalt. Sügisest Kadrioru saksa gümnaasiumiga üheks saavas Tallinna Sikupilli keskkoolis toimub järgmisel kuul (mitte esimest korda) Sisemise Tarkuse Festival. Eesti haridussüsteemi kuuluvas õppeasutuses tegeletakse ülemhelides loitsimisega, skaneeritakse inimese energeetilist välja, ümbritsetakse ennast kristallkaussidega ning väestatakse ja joondatakse oma keha ja meeli. Töötubades hullutavad inimesi astroloogid ja kristalliterapeudid ning eraldi programm on lastele. Kas haridusamet või ministeerium on kordagi kooli juhtkonnalt küsinud, kuidas selline asi võimalik on? Kes on eestvedaja? Millist väärtust või mainet see koolile loob? Millise sõnumi õpilastele saadab?

Omavalitsustest paistab erilise uhuu-lembusega silma Jõelähtme vald, mis korraldas hiljuti nii aurade puhastamise õhtuseminari kui bioenergeetika kursuse, kuhu oli kutsutud biosensoorika protsesse õpetama keegi Peterburi Biosensoorse Psühholoogia Instituudi juhtivspetsialist. Üritusi reklaamis kohaliku rahvamaja kultuurijuht ja volikogu hariduskomisjoni esimees. Osalemistasu 45 eurot.

Tallinn püsib konkurentsis haridusameti hallatavas Õpetajate Majas kristallimaagia õpituba ja taro-ennustamise kursusi korraldades. Kuni tänavuse seadusemuudatuseni sai sellised koolituskulud ka maksustatavast tulust maha arvata. Neli korda kristallimaagiat maksab 73 eurot, soodushind haridustöötajatele(!), ISIC- ja ITIC-kaardi omanikule.

Ühtlase joonena kaasneb kõikide loetletud uhuu-üritustega mingi väljamüük või lausa laada mõõtu kaubandus, mõistagi sularahas ja keegi tšekke ju ei oota. Maksuamet pildistab aga parklates autosid ja ajab mööda tellinguid ehitajaid taga, sest ühel või teisel moel riigile kuuluvates institutsioonides toimuva jamaajamisega kaasnevat jama müümist pole tulnud kellelegi pähe prioriteediks võtta. EAS otsib Eestile märki, aga päris hea algus oleks võtta olemasolevalt kuvandilt ära meie riigi tõsiseltvõetavust kahjustavate tegevuste riiklik tolereerimine. Selle asemel on EAS toetanud 5000 euroga kujuteldamatut desinformatsiooni ja udu levitava portaali Telegram tegevust. Kõik oli JOKK, aga mis oli sõnum?

Palvepäev tööpuuduse vastu

Töötukassa koolituste hulgast on korduvalt leitud selliseid, mis õpetavad inimestele kõike muud kui teadmistepõhist maailmapilti. Masu ajal käisid ministrid koos Tallinna aselinnapeaga lahendusi tööpuuduse vähendamiseks otsimas palvepäeval. Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus ehk Kutsekoda tunnustab aastaid tuima järjekindlusega homöopaate, aroomiterapeute ja refleksolooge, jagades neile kutsetunnistusi vaheldumisi ämmaemandate, ehitusinseneride ja lõhkajatega. Kutsekoda tegutseb vastavalt kutseseadusele ning haridus- ja teadusministeeriumiga sõlmitud halduslepingu alusel. Soliidne, riiklik värk, järelikult õige asi.

See loetelu pole lõplik ega ammendav, aga näitab ilmekalt, et teadmistepõhisust deklareeriv Eesti riik pakub praktikas katust ebateadusele, mis nõrgema kriitikameelega inimesi uppi lööb. Põhjust oma haldusalas toimuv kriitilise pilguga üle vaadata on nii haridus‑­, keskkonna-, sotsiaal- kui ka rahandusministeeriumil. Küllap tuleks kasuks teistelgi. Siseministeeriumi valdkonna möödalaskudest mäletavad ehk paljud veel nõiavitsaga pommi otsimist USA presidendi visiidi eel.

Kas on siis põhjust pärast imestada, kuidas üks või teine kelm on hulga lihtsameelseid jälle ära hullutanud, kui Eesti märk ongi poolemeelsusele riiklikul tasandil katust pakkuda? Idanaabri propaganda ei ole ainus udu, mille eest rahvas psühholoogilist kaitset vajab.