Eile avaldas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) üleeuroopalise uuringu raporti, kus selgus, et Eestimaa noored on hakanud vähem pummeldamisest ja suitsetamisest lugu pidama, tervislikumalt toituma ja rohkem sportima, kuid Tervise Arengu Instituut (TAI) pidas taas epistlit, kus avaldas muret, et ikkagi on probleemid hirmus tõsised, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
«Tüdrukud toituvad tervislikumalt, samas poisid on kehaliselt aktiivsemad, kuid kalduvad enam riskikäitumisele. Pere halvem majanduslik olukord seostub nooruki halvema tervise ning üldise heaoluga,» oli üks TAI teadur murelik. Aga selle eest makstaksegi TAI töötajatele palka, et nad peaksid lakkamatut võitlust kohutavateks pahedeks peetavate eluviiside vastu. Loodetavasti võtavad nad varsti käsile ka emad, kes lastele ei anna kotlette ja kompotti, vaid lubavad neil süüa ainult toortoitu.
Noored seda veel ehk ei tea, et liiga suur sõprus alkoholiga võib lõppeda poe taga põõsas ja matustega enne 50. sünnipäeva ning seda, et samuti kaob su ümbert enamik lähedasi ja sõpru. Naised aitavad enamasti meeleldi hulkuvaid kasse ja lombakaid koeri, kuid joodik peab üldjuhul omal jõul pudelist välja ronima. Jõulude ajal küll antakse neile kirikus võileibu, kohvi ja keeksi ning tuuakse lapsed laulma, aga suurema osa ajast ei raatsita isegi taarakotti prügikasti kõrvale jätta.
Pole mõtet pattu salata, isegi olen nii halbadel kui headel aegadel klaasi komistanud, kuid õnneks ikka endale vastikuks muutunud, õppust võtnud ja ree peal püsinud. Ometigi näen ümberringi palju endavanuseid sõpru ja tuttavaid, kes ei viitsi, ei taha, ei suuda elukombeid muuta, vaid on leppinud sellega, et ükskord tuleb seltsimees Surm, hõikab proosit ja ongi siitilmast minek. Kiskus liiga pateetiliseks, aga ilustamata öeldes võiks tõdeda, et raevuka karskuse ja paduparmluse vahele jääb suur osa inimesi, kes oskavad trimbata ja elust rõõmu tunda.
Alles ükspäev sõpradega meenutasime oma nooruspõlve vigureid, mis jäid 1980. aastate keskpaika. Proovisime suitsu ja võtsime vahel napsigi. Poe juures olid joodikud, kes meile väikese vaevatasu eest õlled ära tõid, linnas sain isegi poest napsi kätte, sest olin pikka kasvu ja nägin vist vanem välja.
Ükskord Pirita poes oli pikk viinasaba, seisin selle ära ja leti äärde jõudes palusin kuus pudelit veini. Müüja küsis dokumenti. Ma käratasin talle viisakalt ja resoluutselt, et mul ei ole kaasas ja teatasin, et olen loomulikult täisealine, sest miks ma muidu selle pika järjekorra ära seisin. Küsisin, kas ma peaks nüüd koju dokumenti tooma minema. Saingi veinid kätte.
Eks abiks olid ka kodus mulksuvad koduveinipudelid, õlleankrud ja vanemate baarikapid. Mingid lollakad nuusutasid ka peadpidi kilekotis kummiliimi, kuid Noorte Hääl sellest ei kirjutanud ja üldriiklikku paanikat mõne poisinaga surmast ei tehtud. Kanepit polnud kuskilt võtta, vähemalt meil Tabasalu kandis.
Praegused sportimisvõimalused noortele teevad küll kadedaks, tegelikult küll rõõmsaks. Me saime vabalt käia ketside pläterdades jooksmas ja ratastega kimamas ning meres ujumas, trenni tuli mul sõita Tabasalust Piritale kolm korda nädalas ja kui ujulasse sai, siis see oli juba midagi. Jäähoki mängimiseks varastasime öösel kohalikust pioneerilaagrist väravad ja tassisime rappa ühele veesilmale. Kossuplats oli samuti ühe pioneerilaagri nurgas ja seal sai käidud, kui pioneerid pidasid koosolekut või sai laager läbi.
Kohalik kehalise kasvatuse õpetaja oli tore mees – laenas meile kettaid ja odasid, mida saime metsalagendikul loopimas käia. Ühe sõbra isal oli korrusmaja pugerikus keldris kang ja pommid ning seal veetsime samuti aega, suusaradade eest hoolitsesime ise. Mingil ajal saime kaks poksikinnast, mõlemad parema käe omad, siis sai ka ühekäepoksi harrastatud. Elu oli nagu lill ja mingid tervishoiutädikesed meie pärast ei muretsenud. Korra küll vist viidi meid klassiga tervishoiumuuseumisse, kus näidati vesipeade ja väärarenguga laste pilte ning öeldi tüdrukutele, et kui nad joovad ja suitsetavad, siis neil sünnivad sellised lapsed.
Juba antiikajal öeldi, et noorus ja ilm on alati hukas, kuid see pole tõsi. Tervishoiutädikesed ja poliitikud väljendagu muret tubaka ja alkoholi pärast rahumeeli edasi ja rakendagu piiranguid. Kannatame selle tüütu diskussiooni ära ning ootame uusi uuringuid ja raporteid, kust võiks selguda, et kõik on juba nii targad ja terved, et õlle hinda tuleb langetada ja kasside varjupaigad kaotada ning vanadekodudes tuleb anda vähemalt kaks korda nädalas praetud liha ja punast veini.
Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.