Juri Felštinski: «hoop selga» ehk Venemaa andis Assadi ära

Vene-Ameerika ajaloolane Juri Felštinski Foto: Erakogu

Lähimatel päevadel arutab kogu maailm Vene valitsuse otsust Süüriast väed välja tõmmata. 14. märtsil andis Putin telefoni teel selle ebameeldiva uudise teada ka president Bashar al-Assadile ning isiklikul kohtumisel välisminister Sergei Lavrovile ja kaitseminister Sergei Šoigule. Viimasele anti korraldus juba järgmisel päeval viivitamatult alustada vägede väljaviimist.

See teade tuli ootamatult nii välismaistele vaatlejatele, poliitikutele ja analüütikutele kui ka Vene meediale. Venemaa ingliskeelse kanali Russia Today ülesanne on õigustada Kremli ükskõik millist tegevust või langetatud otsust, kuid neil tundidel näis isegi RT segaduses olevat. Ainuke, mida osati teha, oli korrutada Putini sõnu, et Vene armee on Süürias oma ülesanded täitnud. Samas on ju selge, et tegelikult see nii ei ole: Assadi režiim on endiselt ebastabiilne, Islamiriiki pole nõrgestatud ning Assadi-vastane Süüria opositsioon endiselt puruks löömata. Putin täitis vaid ühe ülesande: valas Süüria õli tulle ning andis sealsele konfliktile hoogu juurde.

Praegu ei peaks meid üllatama Putini otsus Süüriast väed – mida Kremli varasemate avalduste järgi seal kunagi polnud – välja viia, kuna sellest teatati avalikult ja ootamatult. Nõustugem, et arvestades, kui vaikselt väed Süüriasse viidi, oleks neid olnud võimalik sealt ka vaikselt välja tuua. Milleks sellest teada anda, rõhutades seejuures, et Venemaa jätab endale mereväebaasi Tartuses ja õhujõudude baasi Latakias ning kavatseb neid kaitsta ?

Putin ei teatanud tegelikult vägede äratoomisest, vaid otsusest jätta Assad saatuse hooleks. Põhimõtteliselt on opositsiooni käed nüüd lahti päästetud, nii et nad võivad Assadiga talitada oma äranägemise järgi. Jääb vaid mõistatuseks, millest tuleneb selline muutus Venemaa valitsuse positsioonis, kui seda võib üldse nimetada muutuseks, mitte etteplaneeritud aktsiooniks.

Vastus sellele küsimusele on tegelikult olemas. Viis ja pool kuud sõjalist kampaaniat Süürias näitas, et Assadit võimul hoida on võimatu. Samal ajal on selgeks saanud see, et Süürias on Venemaal mõtet toetada vaid ühte jõudu – kurde, kes võitlevad iseseisva riigi asutamise nimel.