Riigikogu liige Mart Nutt.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Kui suure osa kõikidest immigrantidest moodustavad sõjapõgenikud ja pagulased, ei oska keegi öelda. On aga ilmne, et enamik Liibüa rannikult Itaalia poole teele asunutest tuleb majanduslikel või sotsiaalsetel kaalutlustel. Euroopa Liidul puudub kohustus neid võõrustada ja seega tuleks nad saata kodumaale tagasi, kirjutab riigikogu liige Mart Nutt (IRL).

Esmalt, kas Euroopas on üldse kriis? Eriti, kui kuulata arvamusavaldusi, et rohkem kui 500 miljoni elanikkonnaga Euroopa Liidule ei ole ligi 1,5 miljoni immigranti mitte sugugi tohutu arv. Arvan siiski, et Euroopa on kriisis ja seda mitmel põhjusel:

  1. Arvukas immigrantide voog tabas Euroopat ootamatult ja lühikese aja vältel, mistõttu Euroopa riikidel puudus valmisolek nende vastuvõtmiseks ja paigutamiseks, isegi arvelevõtmiseks.
  2. Rändelaine tabas Euroopa riike ebaühtlaselt. Suurim surve langes Saksamaale ja Rootsile. Viimse rahvaarv on aga vähem kui 10 miljonit. Osa riike on sattunud transiidisurve alla, kuid eriti keegi ei taha sinna pidama jääda (Kreeka, Itaalia, Makedoonia, Ungari, Sloveenia). Mõnedest riikidest on massiränne senini üldse mööda läinud ja nende hulka kuulub ka Eesti.
  3. Massimigratsioon ei ole peatunud. Oodata on selle jätkumist ja välistada ei saa ka suurenemist.

Seega, kriisi tekitab tõik, et Euroopal puudub suutlikkus immigratsiooniprobleemi kiirelt lahendada.

Kui me räägime kriisist, siis mis kriisist? Läbisegi räägitakse rände- ehk migratsioonikriisist, põgenike- või pagulaskriisist. 10. detsembril 2015 inimõiguste aastakonverentsil Tallinnas rõhutas Ungari välisminister, et tegemist ei ole pagulaskriisiga, vaid migratsioonikriisiga, kuna enamik inimesi, kes Euroopasse on tulnud, ei vasta pagulasseisundile, vaid on tulnud muudel, eeskätt majanduslikel ja sotsiaalsetel kaalutlustel.

Sellega võib nõustuda. Euroopasse on tulnud inimesi tõepoolest võrdlemisi erinevatel kaalutlustel. Suur osa või isegi enamik Süüriast tulnutest on sõjapõgenikud ja Euroopa Liidu reeglite järgi on neil õigus rahvusvahelisele kaitsele. Mingi osa Eritreast põgenenutest on pagulased 1951. aasta Genfi konventsiooni mõttes. Eritreas ei ole sõda, kuid valitseb türannia ja inimeste elu ja vabadus on selle tõttu ohus.

Kui suure osa kõikidest immigrantidest moodustavad sõjapõgenikud ja pagulased, ei oska keegi öelda. On aga ilmne, et enamik Liibüa rannikult Itaalia poole teele asunutest tuleb majanduslikel või sotsiaalsetel kaalutlustel. Euroopa Liidul puudub kohustus neid võõrustada ja seega tuleks nad saata kodumaale tagasi. Kui aga ei suudeta saabunuid isegi arvele võtta, ei suudeta ka välja selgitada, kes on kes. Seega oleks käimasolevat kriisi õige nimetada siiski rändekriisiks, mitte pagulaskriisiks.

Massimigratsiooni põhjused

Miks massimigratsioon vallandus, on nüüdseks üldjoontes selge: araabia kevade läbi kaotas mitu seni oma riiki raudses haardes hoidnud diktaatorit võimu. Süürias viis see seni jätkuva verise kodusõjani, mille jalust inimesed põgenevad kõikvõimalikes suundades (Jordaanias, Liibanonis ja Türgis on neid palju rohkem kui Euroopas. Liibüas lihtsalt keskvõim lakkas olemast ja Liibüast on saanud läbisõiduhoov. 

Niisugune olukord on maiuspala organiseeritud kuritegevusele, kes on leidnud kanali inimkaubanduse abil teenida tohutuid summasid. Sellele lisanduvad muud survetegurid nagu Süüria armee rünnakud tsiviilelanike vastu ja ISISe katsed migratsioonikanaleid pidi terroriste teistesse riikidesse lähetada. Ei maksa alahinnata ka Venemaa rolli. Isegi Soome kaitseminister Jussi Niinistö tõdes, et pagulasvoo suunamine on osa hübriidsõjast. Seega, spontaanselt Euroopasse jõudvate inimeste hulk ei pruugi olla teab kui suur.

Mida sellises olukorras peaks ja saaks teha Euroopa?

Lihtne oleks üles lugeda, mida on Euroopa teinud siiamaani valesti, mistõttu jätame seekord selle loetelu ära. Euroopa Liidu esmane ülesanne on kujunenud olukorras ise püsima jääda. See ei vaja suhtumise muutmist pagulastesse ja sõjapõgenikesse. Inimesed, kes vajavad kaitset, peavad seda saama ka Euroopas. Kuid mitme meetme rakendamisega, mis hoiaks ära Schengeni lagunemise ning mis oleks vajalik Euroopa julgeoleku tugevdamiseks ning avaliku korra tagamiseks, on läinud kiireks. Kaardistaksin neist vaid kõige olulisemad:

  1. Kontrolli taastamine Euroopa Liidu välispiiril. See tähendab, et keegi ei saaks ületada Euroopa Liidu välispiiri muul moel kui seaduslikult, vajalike reisidokumentide ja sisenemislubade olemasolul.
  2. Sissetulnute registreerimine ja esmane pagulaste tuvastamise menetlus, mille kaudu selgitatakse välja, kellel pole alust Euroopasse jäämiseks ja kellega tegeletakse edasi. Mida kiiremini need, kes kaitset ei vaja, tagasi saadetakse, seda parem kõigile.
  3. Turvaalade loomine väljaspool Euroopa Liitu. Seal tuleb tagada inimestele toitlustus, elamistingimused, arstiabi, aga ka turvalisus kuritegevuse ja välisrünnakute eest.

Seda saab Euroopa Liit teha üksnes koostöös teiste riikidega, mille võtmerollis on Türgi ja Põhja-Aafrika riigid. Kindlasti pole see lihtne, kuid tegevusetus on tunduvalt hullem.

Sama oluline on Euroopasse jäävate inimeste lõimimine. Tegevusetud ja getostuvad immigrandid on soodne pinnas terrorismile, äärmuslikele ideedele, avaliku korra rikkumistele, aga ka maffia orjatööle ning inimkaubanduse süvenemisele. Hetkel näib küll, et aeg jookseb, aga Euroopa riikide peataolek ei kipu vähenema.

Eesti on sattunud seisu, kus kedagi pole siia ümber asustatud ega paigutatud, kuid paanika külvamine käib täie hooga. Internet kubiseb müütidest, inimeste hirmutamisest ja solvangutest. Kutsutakse üles moodustama omakaitseüksusi nagu Odini sõdalased, kes peaksid inimeste kaitsmise üle võtma, kui politsei seda enam ei tee. Selgusetuks jääb ainult, kelle vastu. 

Muidugi ei tasu meilgi pead liiva alla pista. Kuigi keegi Eestisse eriti tulla ei taha, puudutab migratsioon paratamatult ka meid. Pagulaste ja sõjapõgenikega peame ka meie tegelema. Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on Eesti olnud võrdlemisi konservatiivse immigratsioonipoliitika viljeleja. Võimalik, et praeguses olukorras on meil riikidele, kes liigse lahkuse tõttu on nüüd hädas, anda head nõu ja eeskuju.