Juhtkiri: migrandid Eesti-Vene piiril?

Migrandid Vene-Norra piiril. Foto: CORNELIUS POPPE/AFP

Kas Venemaa võib suunata Norra ja Soome piiril kokkulepetega pidama saadud asüülitaotlejate voo Eesti piirile? Aus vastus on, et võib küll. Tõsi, esialgu on see hüpoteetiline võimalus. Teine oluline küsimus on, kuidas sel juhul reageeriksid Eesti asutused ja ühiskond.

Nii Norra kui ka Soome näitel võime öelda, et varjupaigataotlejate massiline tulek Venemaalt algas üsna äkki ning tähtis tegur selle juures oli Venemaa piiri valvava FSB muutunud käitumine. Kõrgetasemeliste läbirääkimiste tulemus on, et Venemaa pöördus selle kuu alguses tagasi lepingutes ette nähtud ja varem toiminud tegutsemisviisi juurde – piirile ei lasta neid, kellel sinna asja pole.

Ka paljusid muid survemeetodeid on Venemaa kasutanud või kasutamata jätnud jaga-ja-valitse-põhimõttel. Korraga ei võeta ette kõiki naabreid, vaid pärast ühtede rahule jätmist proovitakse samu vigureid järgmiste peal. Kui meie ametnikud rahustavad meid analüüsidega, et Eesti pole migrantidele just atraktiivseim maa, siis see on vaid pool rehkendusest. Ei tasu unustada, et autoritaarses riigis on inimeste oma tahtel väiksem kaal kui vabas maailmas. Venemaa on seni olnud suuteline oma piire kontrollima ja ka surve Soome piiril lakkas, kui FSB kõrgemalt poolt vastava korralduse sai. Kui mõnes paigas tekkib enneolematu liikumine, on põhjust kahtlustada teadlikku riiklikku tegevust/tegevusetust, mille taga on varjatud eesmärgid.

Mis on olnud Venemaa käitumise siht? Kui eelmise aasta sügisel kasvas hüppeliselt Rootsi kaudu Soome saabuvate pagulaste arv, oli Venemaa meediakajastus valdavalt toonis «Soome ühiskond ei pea survele vastu». Mõistagi näidati pagulasvastaste meeleavaldusi ning palju on eetriaega saanud ka Odini sõdalased. Hiljem alanud liikumist Venemaa ja Soome piiril võib tõlgendada kui kontrolli, milline on Soome administratiivne võimekus, ent samapalju sedagi, milline on kogu ühiskonna reaktsioon. Seda võib tõlgendada kui katset kõigutada omalt poolt naaberriigi ühiskonna rahu.

Lisame retsepti Eesti ühiskonnas tekkinud, osalt teadlikult õhutatud pagulashirmu ning juba loodud organisatsioonid, mis on valmis minema võimalike pagulaslaagrite aia taha vähemalt tobedate plakatitega meelt avaldama. Kokku saame kokteili, mille plahvatusohtlikkuse kontroll võib Eestisse pahatahtlikult suhtuvatele jõududele ahvatlev tunduda küll. Seega pole küsimus ainult selles, kuidas täpselt käituda piiril või kuidas menetleda asüülitaotlusi, vaid ka selles, kuidas ohjeldada äärmuslikke tulipäid ja provokaatoreid.

Näeme, et pole välistatud, et ka Eesti võib vajada Euroopa Liidu riikide omavahelist solidaarsust peale kõige muu just pagulasküsimuses. Seepärast tuleb ka enda antud lubadused täita ja mitte sellega rehepaplikult venitada.