Ahto Lobjakas: Eesti majandus vajab riiklikku hooandjat

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab sellest, kuidas Eesti arengule uuesti hoog sisse anda. Lahenduseks oleks riiklik investeerimisfirma.

Eesti riik vajab investeerimisfirmat, kohe. Paigutamist ootab üle kolme miljardi euro – raha, mida meie riigi nimel trükib Euroopa Keskpank (EKP) aastail 2015–2017 (lõppsumma tuleb ilmselt suurem). Vaja on ka riigi investeerimispoliitikat. Seda poliitika asemele, mis esimese poole rahatrüki «meie osast» on parkinud ELi kriisifondidesse, kust kasusaamisvõimalus on null. Laiemalt aga senise ettevõtluse toetamise poliitika asemele, mis kulutab riigi ja ELi raha igale poole mujale ettevõtete uuenduspotentsiaali asemel.

Kustugem seda firmat «Eesti hooandjaks». Temas kohtuksid kaks asja: vajadus Euroopa rahatrükiga midagi mõistlikku peale hakata ning riigi kohus kasvatada ühiskonna jõukust. «Eesti hooandja» juhtkonda võiks kuuluda vaid laitmatu reputatsiooniga, igasuguse poliitilise sidemeta noored ettevõtjad: IT-sektorist, ekspordifirmadest, investeerimisfondidest (miks mitte mõni Soomest, Rootsist, Saksast). Ettevõtte tegevus peaks olema maksimaalselt avalik: ideed, debatt, investeeringud.

Poliitikud tuleks temast eemal hoida kasvõi üksnes sellepärast, et rahatrüki kuulutas EKP president Mario Draghi välja 22. jaanuaril 2015. Riigikogu valimisteni oli jäänud 37 päeva, aga valimisdebatis ei tõstatunud teema kordagi. Polnud ei parteid ega poliitikut, kes saanuks aru, et Eestile öeldi: kulutage miljardeid eurosid. Seda oludes, kus koalitsioonileppes suruti maksutõusudega Exceli tabelisse üheksandat aastat paigal seisvat majandust. Oludes, kus kuuendiku riigieelarvest moodustab ELi abiraha – aga ilmselt mitte kauem kui 2020. aastani.

Tänase seisuga peab Eesti märtsini 2017 ostma ligi kahe miljardi eest võlakirju: eurotsooni riikide, regioonide, nüüd ka ettevõtete omi. Juba on neid ostetud ligi pooleteise miljardi eest – 53 miljoni eest Eleringi omi, ülejäänu on ELi fondide osakud, mis saneerivad Kreeka, Portugali jt võlgu (ESM, EFSF).

Keegi ei küsi: kas tõesti ei saaks vaene, kehvade väljavaadetega riik sellist raha mõistlikumalt kulutada? Kas valitsus(t)el pole selleks lausa ühiskonna ees kohustust? Ideedest, millele kolmemiljardise «seemenrahaga» perspektiivselt hoogu saaks anda, ei pole ju puudust: Soome tunnel, «Eesti ülikool», üle-eestiline hüperkiire raudteevõrk. Või veel parem, lääne «äriinglite» laadis riigi hooandja 21. sajandi uuenduspotentsiaaliga ettevõteteleja tehnoloogiatele (energeetika, IT jne). Sellistele, kellele põhikirjalistele erainvestoritena käituvad (st kohest kasumlikkust nõudvad) Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Arengufond jt raha ei leia – samas kui teiste riikide saatkonnad Tallinnas neid tikutulega otsivad ja tihti üles ostavad.

Inglise keeli on see kõik üks no-brainer. Esiteks, selle raha eest tuleb meil võlakirjaturgudelt osta nagunii. Paremate ideede puudumine kui ELi zombifondid oleks teatud ühiskondliku pankroti tunnistamine. Teiseks, me ei pea raha mahutamiseks isegi riigivõlga tekitama: piisab Eesti riigiettevõtete ja erasektori strateegiliselt valitud võlakirjadest. Kolmandaks, selliste võlakirjade 30 protsendi ulatuses kogunemine Eesti riigi kätte (rohkem ei lubata) loob puhvri «Eesti hooandja» valitud strateegiliste ettevõtete ja sektorite jaoks. Oma riik on raskustes mõistvam kui välisinvestor. Viiendaks, ESMi ja EFSFi võlakirjad on riigivõlg läbi tagaukse nagunii. Need tuleks Eesti pangal maha müüa ja selle raha eest osta näiteks suunatult Soome võlakirju, strateegilise hea tahte žestina, aga ka oma majanduse perspektiiviga toetuseks arvestades Soome rolli selles.

Riigivõlg tekitab meil täna mentaalse bloki. See lähtub ajast ja arust, et mitte öelda protestantlikult eelkapitalistlikust kinnisideest: võlg on võõra oma. Aga riik ei ole majapidamine, mille mõte ongi ots otsaga kokku tulla ja kus krediit on nii tihti tõesti kuradist. Riik on midagi enamat: põlvkondadeülene ühiskondlik lepe, mis elab ettevõtlusest maailmaturul.