Axel Reetz: kuidas pagulaskriis Saksa regionaalvalimisi mõjutas

AfD juht Frauke Petry Foto: SCANPIX

Politoloog Axel Reetz kirjutab möödunud nädala lõpul Saksamaa kolmel liidumaal toimunud regionaalvalimistest ja uue populistliku partei tõusust.

Saksamaal toimusid pühapäeval kolmel liidumaal regionaalvalimised. See oli oluline, kuna esiteks kolmed valimised korraga toimuvad harva ja seetõttu nimetasid ajakirjanikud päeva superpühapäevaks, mis viitab USA superteisipäevale, mil on presidendi eelvalimised 12 osariigis korraga. Teiseks rahvas oli tulnud valimiskastide juurde esimest korda pärast põgenikekriisi algust. Seega arvati, et valimised on ka referendum Merkeli poliitikale selles küsimuses. Arvamusküsitlused prognoosisid ebatraditsioonilist tulemust ja head resultaati uue erakonnale Alternatiiv Saksamaale (AfD).

AfD asutati alles kolm aastat tagasi ja kohe võitis see mitu kohta Euroopa Parlamendis. Muidugi, uue erakonna edu pole näiteks Eestis haruldus, nagu omal ajal Reformierakonna või Res Publica tulek näitasid. Saksamaal on see küll erand, sest alates 1949. aastast pole seda juhtunud.

AfD asutasid majanduse ja õigusteaduse professorid, kes olid juba enne oma raamatutes protestinud Euroopa ühendvaluuta euro vastu. Seega erakond oli selline, mida politoloogias nimetatakse erakonnaks ainult ühe sihtmärgiga (ingl single issue party).

Poliitilise mõjuvõimu kasvatamiseks sidus AfD edukalt parempoolseid ja rahvuslikke poliitikuid. Politoloogid ja ajakirjanikud nimetasid erakonda nagunii parempoolseks. Parempoolne orienteerumine õnnestus niivõrd hästi, et 2015. aasta erakonna koosolekul visati professorid parteist välja.

Programmi erakonnal veel ei ole, aga valimistel nõuti põgenike riiki lubamise peatamist. AfD on ka abordi vastu, toetab perekonda ja tahab legaliseerida narkootikume, et organiseeritud kuritegevuse haaret kärpida. Selline arvamus on konservatiivse erakonna jaoks imelik, kuna niimoodi argumenteerivad juba ammu vasakule orienteerunud poliitikud ja akadeemikud.

AfD valimistulemused olid igal liidumaal üle kümne protsendi, Ida-Saksamaal Saksi-Anhaltis aga isegi üle 20. Viimane jällegi politolooge ei üllatanud. Ka teistes postsovetlikes riikides eksisteerib nähtus, mida politoloogid nimetavad volatiilsuseks, ehk valijate kehv püsivus. Tihti hääletatakse valimistel erineva erakonna eest. Seda on Eestis näha riigikogu koosseisu muudatustes, kuigi lätlased on selles veel suurimad meistrid.

Nagu viimaste 20 aasta jooksul peaaegu igal pool Euroopas on parlamentidesse pääsenud parempoolsed populistid ja paistab, et Saksamaa jätkab seda tendentsi väikese hilinemisega. Kindlasti midagi on muutunud, kui kahel maal sotsiaaldemokraadid, mis kunagi said üle 40 protsendi häältest, ei jõua isegi 15 protsendini. Erandiks on Reinimaa-Pfalz ja seda ainult tänu populaarsele peaministrile Malu Dreyerile, keda austatakse ka sellepärast, et ta räägib avalikult oma raskest haigusest, sclerosis multiplex'ist.

Tagasi aga AfD juurde. Väga huvitav on, et erakonda ei ole asutanud poliitilisse eliiti kuuluvad isikud. AfD aktivistid pole ühiskonnas tuntud inimesed.

Tegelikult oli professorite väljaviskamise järel sisetülidega võidelnud AfD poliitiliselt peaaegu surnud, aga siis tuli põgenikekriis. Angela Merkel ütles «Wir schaffen das» (sks «me samme hakkama»), kuid rahva seas levis hirm. Seda kasutas AfD edukalt ära ja uued erakonna juhid asendasid vastasseisu eurole põgenike teemaga, jäädes ikka single issue erakonnaks.

Kuidas see kõik mõjutab Saksa poliitilist maastikku pikemaks ajaks, on veel raske prognoosida. Juba rohkem kui aasta demonstreerib Ida-Saksamaal Dresdenis rahvaliikumine Pegida, mis kardab Saksamaa islamiseerumist. Irooniliselt teevad nad seda seal, kus välismaalaste osakaal on väga väike. Samal ajal kodanikuühiskond protestestib nende Pegida demonstrantide vastu, kuna Pegida tõttu on vähenenud investeeringute ja turistide arv.

Arvatavasti mõnda aega peab veel arvestama sellise lõhestunud ühiskonnaga. Põhjendatud on ka kahtlused, et AfD ja Pegida fenomen jäävadki kestma. Seetõttu ütlevad analüütikud, et on inimeste hirme on vaja tõsiselt võtta, mitte lihtsalt ignoreerida. Selge on aga see, et AfDga ei hakka ükski teine erakond koostööd tegema.