Sandra Kossorotova isikunäituse "hool. väärtus. võim. kontroll" avamisel.

FOTO: Viktor Burkivski

Eesti elanikke ühendab sõltumata rahvusest siinne sotsialistlik nõukogude ajalugu, mille naisliikumised erinevad märgatavalt lääneliku feminismi omadest. Sellest lähtepunktist suhtuvad naised siinmail feminismi endiselt pigem umbusuga, olgugi et kasu tooks see eelkõige just kehvemat olukorda kannatavatele naistele, kelleks kipuvad olema Eestis enamasti kohalikud venelannad, kirjutab Sandra Kossorotova Müürilehes.

Erinevate uuringute järgi on vene keelt kõnelevad naised Eestis kõige kehvemas positsioonis. Kui naiste ja meeste palgavahe on 30 %[1] ja eestivenelaste ja eestlaste palgavahe 15 %[2], siis vene naine saab eesti mehest keskmiselt 40 % vähem palka (1 – 0,7 x 0,85). Seda kuiva, ent tõsist numbrit ilmestab Kadri Aaviku hiljuti kaitstud doktoritöö, millest selgub, et eestlastest meesjuhid kogevad oma karjääri kui stabiilset tõusu, samas kui venelannadest töötajad näevad seda järkjärgulise langusena ehk vene rahvusest naised mitte ainult ei teeni eesti meestest pea poole vähem, vaid ka nende tööalased väljavaated on märksa süngemad.

Vene naised on Eestis kõige madalamal positsioonil

Selles kontekstis pole ime, et paljud venelannad eelistavad utoopilisele karjäärile hoopis abiellumist edukama mehega. Vene naised, kes on Eestis kõige madalamal positsioonil, loodavad tihti parandada oma materiaalset staatust abielludes ning valivad seega partneriteks sageli eesti mehi, kellel on ühiskonnas tavaliselt parem positsioon. Kuna paljud eesti naised leiavad partneri aga samadel põhjustel välismaalt, on eesti mehest ja vene naisest moodustuvad paarid üha sagedasem nähtus. On huvitav, et kõige rohkem kannatavad selles olukorras hoopis eestivenelastest mehed. Seega jääb vene mees Eestis tihtipeale üksikuks ning alkohol ja muud probleemsed sõbrad kipuvad kergesti ligi tikkuma.

Minul on Eesti kodakondsus, mille sain seetõttu, et isa ema oli eestlanna, kuigi ma olen identifitseerinud ennast alati pigem venelasena, kuna minu emakeel on vene keel, käisin vene koolis ja suurema osa oma lapsepõlvest elasin Lasnamäel.

Millised on minu probleemid vene naisena Eestis? Seon neid pigem enda rahvuse kui sooga. Kuulun sellesse põlvkonda, mis läks kooli veel nõukogude ajal. 90ndate alguses olid suhted venelaste ja eestlaste vahel pingelisemad kui praegu ning paljud vene noored ei näinud enda tulevikku Eestis. Käisin keelte kallakuga vene koolis, kus suurem osa õpilastest plaanis minna pärast keskkooli välismaale, ning seega oli inglise keelel suurem rõhk kui eesti keelel. Nii lahkuski enamik minu klassikaaslastest Eestist: Inglismaale, Ameerikasse, Venemaale jne. Juhtus aga nii, et mina läksin EKAsse graafilist disaini õppima. 2000ndate alguses hoidsid venelased ja eestlased kunstiakadeemias pigem distantsi, mis oli venekeelsetele tudengitele omakorda takistuseks parema eesti kõnekeele õppimisel ja oma erialas kasulike kontaktide loomisel.

Kust tulevad minu raskused?

Ka töö juures tekkinud raskusi seostan pigem enda rahvuse kui sooga. Tartu Ülikooli majandusteaduskond korraldas paar aastat tagasi eksperimendi, mille käigus saadeti tööpakkujatele Tallinnas 1000 sama sisuga CVd, millest pooled olid vene ja pooled eesti nimedega. Eesti nimedega «kandidaadid» said 30 % rohkem kutseid vestlustele kui nende vene nimedega «konkurendid» ning seda hoolimata sellest, kas viimaste eesti keele oskus oli «keskpärane» või «väga hea».[3]

Sellest eksperimendist järeldub, et keeleoskus ei mängi nii suurt rolli, kui tihti arvatakse. Vahel piisab vaid venepärasest nimest. Ma ei tea, kui palju mind oleks rohkem töövestlustele kutsutud, kui mul oleks eesti nimi, kuid üldiselt pole mul töö leidmisega probleeme olnud. Võib-olla on see minu eriala spetsiifika, sest graafilise disainerina on tähtsad pigem pildid portfoolios. Samas oli mul tööl, olles tavaliselt ainuke venelane, tihti raske kollektiivi sulanduda, kuna ma ei osanud eesti keeles vabalt suhelda.

Seega, vastupidi Tartu majandusteadlastele, ei näe mina probleemi niivõrd nimes kui keeleoskuses. Usun, et noorema põlvkonna venelastel, kes on sündinud Eesti Vabariigis ja võib-olla käinud ka eesti koolis, on Eesti ühiskonnaga harmoneerumisel vähem raskusi. Teisest küljest on minu ema, kes räägib ja kirjutab eesti keeles väga hästi, saanud tavaliselt vähem palka kui minu isa, kes peaaegu ei valdagi eesti keelt. Märkimisväärne on see, et nad mõlemad õppisid Tartu Ülikoolis sarnasel erialal.

On huvitav, et disaini- ja reklaamibüroodes on loovtöölised olnud enamasti mehed ning sekretärid ja projektijuhid naised. Samas on see olukord viimastel aastatel muutuma hakanud. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et graafiline disain ei ole enam nii hästi tasustatud töö, kui see oli veel kümme aastat tagasi, kuid ka eesti naiste emantsipeerimine, seega on ka mees- ja naisdisainerite tasakaal ümber kujunenud. Asutasime hiljuti koos ühe eesti mehega disainibüroo. Kas meie stuudio sissetulek on automaatselt väiksem selle tõttu, et üks meist on vene naine? Seda on raske öelda, kuid alguses kippusin ma igatahes tööde eest väiksemat tasu küsima, kui minu partner oleks välja pakkunud.

Feminism pole kuigi populaarne

See, et naised ja vene emakeelega inimesed on Eestis kehvemas positsioonis, pole kuigi suur üllatus. Omaette põnev küsimus on aga see, mille poolest, kui üldse, erinevad soorollid vene- ja eestikeelsete elanike vahel. Räägitakse, et vene naine ei ole feministlik ja tahab ainult mehele saada. Minu vene sugulasi ja tuttavaid vaadates võib tõepoolest tähele panna, et «feminism» ei ole vene naiste seas eriti populaarne sõna ja abiellumine mängib nende elus tähtsat rolli. Aga ega see ka eesti naistest väga erine. Miks nõnda?

Ehk aitab ajalugu selgust tuua. Naisõiguslaste liikumiste omamoodi õitseaeg Venemaal oli enne 1917. aasta revolutsioone. Kommunistliku liikumise täielikule võrdsusele suunatud siht lubas Venemaa naisõiguslastel nõuda toona rohkem, kui said endale lubada nende aatekaaslased Lääne-Euroopas. 1907.–1917. aastal tegutsenud Naiste Võrdsete Õiguste Liiga demonstratsioonid olid Venemaa revolutsiooni üheks katalüsaatoriks. 1917. aastal sai Venemaast esimene suurriik, kus naistel oli õigus hääletada. Venemaa naisliikumised nõudsid selle õiguse välja juba veebruarirevolutsiooniga võimule tulnud prints Lvovilt. Tänu sellele otsusele said aga Eesti- ja Liivimaa kubermangude naised juba 1917. aasta suvel Eesti Maapäeva saadikuid valida.

Nõukogude Liidu mõju

Nõukogude Liidus institutsionaliseeriti mitmed eesmärgid, mille eest varased naisõiguslased seisid: naised vabastati meeste eestkoste alt, seadustati abort, garanteeriti ulatuslik päevahoid ning naiste suur osalus tööjõus. Koos nende eesmärkide täitumise ning poliitilise väljendusvabaduse piiramisega kadus ka isealgatuslik feministlik liikumine. Ehkki Nõukogude Liidus olid mehed ja naised formaalselt võrdsed, säilisid siiski tugevad soorollid, ning tänu tööde soolisele diferentseerimisele püsis palgalõhe ning naised olid juhtivatel ametikohtadel süstemaatiliselt alaesindatud.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist suurenes meeste ja naiste positsioonivahe. Nii Venemaal kui ka Eestis said riigisektori ametikohad, nagu õpetaja või arsti oma, mis olid levinud traditsiooniliselt rohkem naiste seas, vähim tasustatud erialadeks. Konsumerismi metsiku kasvu tõttu suurenes ka naiste objektistamine. Lääne feminismi erinevad koolkonnad ei leidnud perestroikaaegsel Venemaal aga kõlapinda, kuna tolleks ajaks seostasid Nõukogude Liidu uut korda ihkavad elanikud feminismi negatiivselt kommunismiga.

Riigi ametlik positsioon naiste õiguste suhtes muutus neotraditsiooniliseks. Mihhail Gorbatšov ise propageeris «naiste vabastamist topelttööst ja nende tagasitulekut koju, nende loomulikku keskkonda»[4]. Ka vene naiste seas levis toona üks populaarne anekdoot: «Kapitalismi kütkeis ei ole naised vabastatud, kuna neil ei ole võimalust tööl käia. Nad peavad olema kodus, käima poes, koristama kodu ja hoolitsema laste eest. Aga sotsialismi puhul on naised vabad! Neil on võimalus töötada terve päev ja tulla siis koju, käia poes, koristada kodu ja hoolitseda laste eest.» Nõukogude ajal ei olnud naisel võimalik kodune olla isegi siis, kui ta seda tahtis – töölkäimine oli kohustuslik ja sellele lisaks pidi naine ka kodus tööd tegema. Võib-olla just seetõttu ongi endistel nõukogude naistel nõnda hapu suhtumine feminismi?

Aga ka Eestis on vaja naiste kõikvõimaliku diskrimineerimise lõpetamiseks veel palju tööd teha. Nõukogude aeg on mõjutanud feminismiliikumist siin sarnaselt Venemaaga, aga tundub, et nüüd on Eesti ühiskond tänu poliitikas toimunud muutustele ja suuremale kontaktile lääneriikidega nendele ideedele rohkem avatud. Samas, kuna naiste diskrimineerimine on osa laiemast kapitalistlikust ekspluatatsioonist, ei piisa selle mõtestamiseks vaid feministlikust retoorikast ning selle täielikuks lõpetamiseks oleks vaja uus majanduslik ja poliitiline süsteem leiutada ning ellu viia.


Viited

[1] 2008. aasta andmete järgi on täistööajaga töötavate eesti meeste ja naiste keskmine palgaerinevus 31,4 %. (Uuringu korraldasid Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR ja Poliitikauuringute Keskus PRAXIS.)

[2] Eestlaste ja venelaste palgalõhe on suurenenud alates 1980. aastate lõpust. Kõige suurem oli see 2003. aastal, ulatudes 20 protsendini. Viimastel aastatel on palgavahe natuke vähenenud. Statistikaameti 2009. aasta uuringute järgi oli eestivenelaste ja eestlaste palgalõhe 15 %.

[3] Toomet, Ott 2012. Tahad tööd? Siis vaheta nime! – Postimees, 05.07.

[4] Здравомыслова, Елена 2008. Перестройка и феминизм. – chtodelat.org, nr 19.