Taavi Minnik: Putini nägu ei valeta (15)
15. märts 2016, 13:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uudis selle kohta, et Venemaa viib oma väekontingendi Süüriast välja, tuli maailmale üllatusena. Vene sõjaväelased ja poliitikud olid varem kinnitanud, et missioon kestab vähemalt 2016. aasta lõpuni ning et sõjalist kohalolekut on plaanis laiendada.
Vene riigi poolt kontrollitav meedia põhjendas kõike sellega, et Venemaal õnnestus mõne kuuga teha seda, mida lääneriikidel polnud õnnestunud aastatega – hävitada rahvusvaheline terrorism. Kui see on tõsi, siis on tegemist ju 21. sajandi säravaima sõjalise võiduga, seda enam, et veel hiljuti rääkisid Kremli võimumehed ja pagunikandjad, et võitlus terrorismiga Süürias eeldab aastatepikkust maavägede operatsiooni.
Küsimusi tekkis mitu. Esmajoones see, miks näidatakse sellise joovastava sündmuse puhul hapude nägudega ümber laua istuvat Vladimir Putinit, Sergei Šoigut ja Sergei Lavrovi. George W. Bushi kohta võib palju halba rääkida, kuid peale Saddami režiimi langemist 2003 teadis ta täpselt, mida teha. Bush sõitis lennukikandjale ja pani maakeeli peo püsti. Putin oleks pidanud ju ka Šoigu ja Lavroviga telekaamerate ees peielauas istumise asemel Hmeimimi lennuväebaasi saabuma, et kuulsushetkel võidukate vägedega koos olla.
See pole esimene kord Venemaa ajaloos, kui lüüasaamine võiduks kuulutatakse. Miks siiski võeti vastu otsus Süüriast taanduda? Ilmselt võitis kaine mõistus mainelised kaalutlused. Vene teleauditoorium ei huvitunud viimastel kuudel Süüriast, nagu ta seda tegi oktoobris-novembris ning kui vaadata ka Putini enda retoorikat, siis selle aasta veebruarist on ta rääkinud Süüriast pigem leigel toonil. Võimalik, et kahanenud ressursid ning Venemaa piiratud sõjalis-strateegiline võimekus ei lubanud Süüria operatsiooni jätkata, seda enam, et ehkki külmutatud kujul, jätkub Venemaa osalusega konflikt ka Ida-Ukrainas. Tundub, et kaks rinnet käis Venemaale lihtsalt üle jõu. Peale selle kasvas viimasel ajal taas oht põrkuda Süürias Türgi armeega, milleks Venemaa pole lihtsalt valmis.
Mida siis Venemaa Süürias ikkagi saavutas peale tuhandete tapetud terroristide ja sadade hävitatud Islamiriigi staapide ning väljaõppekeskuste, millest on teatanud meedia vahendusel Venemaa kaitseministeerium? Sõjalises mõttes polnud edu just muljetavaldav. Sügisene kolmekuine pealetung koos Assadi-Iraani-Hezbollah’ga oli läbikukkumine, selle aasta algul jõuti küll Süüria suurima linna Aleppo eeslinnadesse, aga see oli ka kõik. Venemaa on selle asemel saavutanud aga vaieldamatult diplomaatilist edu, kuna lääneriigid on talle pakkunud võrdsena kohta läbirääkimiste laua taga Süüria olukorra reguleerimiseks, selle asemel, et tunnistada teda paariaks ja agressoriks.
Nüüd vägesid välja viies kaotab Venemaa ka selle võidu. Arvestades seda, millist valitsejatüüpi hinnatakse idamaades, jäi Putin Lähis-Idas endasuguste nahaalide vastu hätta ning ka nüüdset lahkumist tõlgendatakse selles regioonis vaieldamatult nõrkuse ja lüüasaamisena, ehkki asjaolusid arvesse võttes oli tegemist õige otsusega.
Iseenesest oli Süürias välja kuulutatud vaherahu sobivaks väljatõmbumise momendiks, enne kui Süüria konflikt muutuks lõplikult Venemaa jaoks soomülkaks. Lahkumine Süüriast võib saada aga murettekitavaks signaaliks Bashar al-Assadile ja tema toetajatele, et nad on nüüd oma muredega omapead jäetud. Ent ilmselt pole see praegu kõige olulisem, kuna parimal juhul lõpetab Assad pikemas perspektiivis Janukovõtši kombel Rostovis Doni ääres, halvemal juhul Nadžibulla kombel ülestõusnute pikapite järel lohisemas.