Urmas Sutrop: reetmise anatoomia

Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop. Foto: Egert Kamenik / Postimees

Haritlasena ei saa ma praegu vaikida. Minu kohus on välja öelda nördimus ja vastikus viimastel päevadel välja tulnud poliitikute konspireerimise kohta Kremlis. Ma ei tea, kas Edgar Savisaar ja tema kannupoisist abilinnapea Deniss Boroditš on reeturid ja lurjused. Seda las otsustab kohus või ajalugu.

 «Juhist» ja tema «kannupoisist» ma praegu kirjutada ei taha. Mind huvitab palju enam reetmise anatoomia. Missugused omadused ja saatuselöögid tõukavad inimest reetma oma rahvast ja kodumaad?

Meil on olemas kohtu poolt süüdi mõistetud riigireetur Herman Simm, kes müüs end üpris odavalt. Motiiviks olnud tal sõja ärahoidmine. Ilmselt kallutasid teda reetma isiklikud kibestumused karjääriredelil. Aga ka sellest ei taha ma kirjutada.

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel toimus Petrogradis eestlaste suurdemonstratsioon, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Sellel osales 40 000 eestlast. Demonstratsiooni organiseerijaks oli Petrogradi gümnaasiumiõpetaja Artur Vall­ner, kes kandis rahvahulga ees sinimustvalget lippu.

Rahvuslikult meelestatud radikaalsotsialist Vall­ner sai suvel kokku tulnud Eesti Ajutise Maanõukogu esimeseks esimeheks. Maanõukogu võttis 15. (28.) novembril vastu otsuse, millega kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis. Sisuliselt rajas Maanõukogu Eesti riigi, mis kuulutati välja järgmise aasta 24. veebruaril.

Kuid enne Maanõukogu ajaloolist otsust oli Vall­ner juba 15. oktoobril sellelt kohalt taandatud, sest oma ametis «ta ei taltsutanud kirgi, ega püüdnud kokkupõrkeid ära hoida, vaid manas neid ise esile» (Karl Asti mälestuskillust «Maapäev. Momente 1917. aastast»). Ametist tagandamine tõukas ta enamlaste embusesse.

Karl Ast kirjutab: «Esimehe kohalt ­eemaldamine määras selle isiku edaspidise saatuse. Ta ei läinud heameelega, teda tõrjuti minema. Ja see tähendas Vallneri juures juba väga palju. Ta leidis, nagu oleks temale ülekohut tehtud, teda mittevääriliselt hinnatud. Siit algab tema lähenemine kommunistidele.»

Juba varsti näeme teda koos teiste jätistega Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu ridades. Tema ametiks oli «rahvahariduse komisjoni komissar». Koos teiste kommuuni nõukogu liikmetega vastutas ta kogu kommuuni võimu alla sattunud territooriumil kehtestatud punaterrori – mõrvad, küüditamised, hävitustöö – eest. Algatuseks muutis ta rahvahariduse edendamiseks Narva Aleksandri kiriku rahvamajaks ja põletas õpetaja korteris ära 13 piiblit ja 95 uut testamenti.

Vallnerist sai kommunistlik «rahvavanem, kelle isikus oli liiatigi ülempreester poliitilise juhiga ühendatud. Tema kõned kirikutes nõretasid sapist ja väiklasest irisemisest». «Omad» lasid Vallneri igaks juhuks troika otsusega 14. veebruaril 1938. aastal Venemaal maha. «Omade» kättemaksu paistab ka Simm vanglas kartvat. Ja eks kirjutanud Kremli-meelne Vene internetiväljaanne regnum.ru juba mõne aja eest ähvardavalt, et Savisaar on natsisõber (13.09.2010).

Kui otsida paralleele Savisaare ja Vallneri vahel, siis leiab neid mitu. Olulisemad on ehk nõretavad kõned ja isiklik kibestumine ametist ilmajäämise tõttu. Edgar Savisaar sai valitsuse juhiks 1990. aastal ja pidi sellelt ametikohalt pärast intriige ning kangelaslikku võiladude uste avamist 1992. aasta alguses lahkuma. Ta pole kunagi olnud Eesti peaminister ega saa selleks ka enam kunagi.

Nagu üks netikommentaator («Ansip: raha küsimine Venemaalt on jälestusväärne», PM 20.12.2010) väga tabavalt ütles, on Savisaar olnud Eesti riigiga sõjas sellest ajast alates, kui ta 1992. aastal valitsusjuhi ametikohast ilma jäi. «Kas keegi suudab sellest ajast meenutada midagigi, kus ta oleks püüdnud Eesti riigile toeks olla?

Ta on ignoreerinud kõiki ühtsustunnet tugevdavaid ettevõtmisi, samas on otse või kaudselt toetanud kõiki, mis seda nõrgendavad või kahjustavad. Ta on alati [pidanud] oma erakonna, mis tähendab tema enda huve ülemaks kui riigi või rahva omi.»