Ahto Lobjakas: saatana advokaat

Foto: Corbis / Scanpix

Kui kapo teisipäeval avalikustatud faktid erapooletut kinnitust leiavad (usalda, aga kontrolli, ütleb üks klassik), on kogu lugu ühelt poolt lihtne. Venemaa võimuparteilt Keskerakonna valimiskampaaniaks raha küsides on Edgar Savisaar oma värvid Venemaa masti naelutanud. Ülejäänud Eesti peab nüüd järeldused tegema.

Miks Savisaar nii tegi, teab ehk ta ise. Võib-olla vedas Eesti poliitika suure ellujääja vaist teda alt. Võib-olla oli tegemist frustreerunud poliitiku küünilise kalkulatsiooniga enese positsiooni tsementeerimiseks venekeelse kogukonna seas, maksku see mis maksab. Võib-olla oli see alles algav sotsioloogiline eksperiment, osalusvaatlus, uurimaks etniliste eraldusjoonte sügavust ühiskonnas.

Keerulisem on loo teine pool, milleks on rööbiti toimuv Eesti konstitutsioonilise korralduse «stressitestimine» ehk järelekatsumine süsteemi taluvuspiiril, maksimumpööretel. Siin on afäär kõrvalmõjuna paljastanud struktuurilise nõrkuse märke.

Esiteks puudutavad need jõuametite kompetentsi, läbipaistvust ja allumist (või mitte) poliitilistele käsuliinidele. Kogu probleem langeks suuresti ära, kui õigus oleks Edgar Savisaarel ning kapo detailne teave rajaneks Vene luure lindistustele. Sel juhul langeks ilmselt ära kogu kaasus, sest Savisaare poliitilised oponendid usaldaksid ratsionaalsete inimestena ilmselt teda rohkem kui Venemaa luuret.

Oletades siiski, et Eesti ja Venemaa luureorganite koostöö pole jõudnud tasemele, mille komplikatsioonide lahtiharutamiseks läheks vaja kvantarvuteid, jääb üle järeldus, et kapo sai vihje ning alustas siis jälitamist oma vahenditega. (Kapo enda materjali kohaselt on ebatõenäoline, et mõnel nimeta allikal olnuks ligipääs kõigile konspiratiivsetele vestlustele.)

Siit kerkib küsimus, mis kohalikes versioonides on kirgi paisutanud arenevates riikides Lõuna-Ameerikast Türgi ja Poolani, kuid ka USAs: millistel tingimustel võivad jõuametid pealt kuulata poliitikuid? Nagu kõiki teisi, võib järeldada Eesti seadustest – halduskohtuniku loal, riigikorda või terviklikkust ähvardava ohu tõrjumiseks, luuretegevuse tõkestamiseks, terrorismi ennetamiseks.
Savisaare loos ei vasta (eeldusel, et jälitus toimus) kaasus rahuldavalt kahtlus(t)-ele.

Erakondade rahastamise seaduse jõustamine ei kuulu kapo kompetentsi. Kui annetusi siduda luuretegevusega, siis peaks kahtluse all olema kõik parteid, kes rahastamise seaduselt hambad tõmbasid. Kahtluse all peaksid olema ka kõik ekskommunistid.

Mõju ja info hankimiseks oleks loogilisem läheneda valitsuspartei(de) nõrkadele lülidele väiksemate annetustega, kui seda on poolteist miljonit eurot poliitikule, kelle šansid võimule tulla on pöördvõrdelised tema (kasvava) populaarsusega venekeelsete kodanike seas. Kui jälgimise ajendiks oli kahtlustus, et teda värvatakse agendiks, peaks see laienema kõigile Venemaal käivatele poliitikutele.

Äärmisel juhul võiks kõne alla tulla kahtlustus riigireetmises, selleks aga tuleks Venemaad pidada reaalse ohu allikaks. Seda Eesti ametlikult ei tee. (Omaette küsimus on, et kui jälitati Savisaart, siis jälitati ka kõrgeid Vene ametnikke.)

Siin on ruumi Eestis veel pidamata arutelule. Vastuseid vajavad küsimused on isiku privaatsus, rahvaesindaja immuniteet, paljastuste valimiseelne ajastus (mis lubab kapot kahtlustada poliitilises mõjutatavuses), aga peamiselt selgete järelevalvemehhanismide puudumine. (Milline poliitiliselt ja ametkondlikult neutraalne organ selgitaks, kas luba jälitamiseks, kui see toimus, anti piisavatel põhjustel?)

Vene ohu tähendus võib olla empaatiliselt mõistetav ükskõik kui paljudele ametnikele ja poliitikutele, aga see ei tohi saada ettekäändeks kodanike põhivabaduste piiramisele lihtsalt igaks juhuks, ükskõik kui veenvad oleksid tulemused praktikas. Põhiseaduslik kord, mida tuleb kaitsta, on meil endiselt demokraatlik õigusriik.

Teine, abstraktsem teemade ring on seotud Edgar Savisaare mitte kui poliitiku, vaid kui institutsiooniga. Institutsiooni rollis ta Eesti ainsa reaalse opositsioonipartei liidrina paratamatult on, meeldib see või ei. See küsimuseasetus puudutab otsesemalt valitsust, kuivõrd see peab riigi ühishuvi asetama kõrgemale erakonna omast.

Olukorral, kus avalikkust teavitatakse opositsiooniliidri kahtlastest suhetest ajaloolise vaenlase julgeolekutaustaga liidritega, on konstitutsioonilise kriisi tunnused. Kaalul on Eesti demokraatia tulevane kvaliteet, juba ainuüksi seetõttu, et kriisides luuakse pretsedente ja iga kriis jätab jälje riigi konstitutsioonilisse DNAsse.

Igast praegusest otsusest võib saada tulevase tava diktaat (soovijale viitamiseks ja kasutamiseks). Küsimus, mille iga riigi otsustajad endale esitama peavad, on, kas luuakse «head tava»?

Demokraatia põhitõde on, et ilma toimiva opositsioonita pole demokraatiat. Opositsioonijuhi järele luuramine on äärmiselt tõsine ettevõtmine ja tekitanud minevikus palju paksu verd näiteks sellises etalondemokraatias nagu ­Suurbritannia. Savisaare kohtlemine loob pretsedendi, mis jääb kehtima pikaks ajaks.

See, kuidas valitsuspartei olukorda seni ära on kasutanud, ei tekita optimismi. Afääri on lekitatud jupikaupa, kasutatud oportunistlikult ebamääraseid määratlusi (näiteks «mõjuagent» on midagi muud kui agent) ja lahmivat sõnastust.

Valitsuse kohus on praeguses olukorras jääda täiesti neutraalseks seni, kuni Savisaare süü on tõestatud. Kõige muu kõrval kehtib Eestis süütuse presumptsioon. Arvestada tuleb asjaoluga, et kogu afääri haldamisel on otsene mõju riigi prestiižile.

Demokraatlikul poliitikal on lisaks ka köögipool, mida ei saa unustada. Valitsused nimelt vahetuvad vastavalt rahva eelistustele. Mõtteeksperimendi korras: kui Savisaarel peaks õnnestuma valimised võita – milleski kriminaalses teda ju ei süüdistata –, peab ta peaministrina töötama koos sama kapoga. Tulevane opositsioon peab lisaks lootma, et uus peaminister käitub vähemalt sama vaoshoitult kui senine.

Mõelda võiks veel sellelegi, mida tähendab pikas plaanis Eestile opositsiooni surumine venekeelse kogukonna pinnale – kui selleks aega ja energiat jääb.