/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
Narva taksojuhtide kehv eesti keele oskus pole teab mis uudis. Selle probleemi põhjuste bukett on laialdane ja kindlasti pole õige panna vastutust üksnes keeleinspektsioonile, mis väheste vahenditega kõikjale ei jõua, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (Vabaerakond).
Kui ühistranspordiseadusesse toodi taksojuhi teenindajakaardi saamise alusena sisse keeleoskust nõudva dokumendi esitamine, siis oli see kindlasti adekvaatne meede. Iseasi on see, et nende dokumentide esitamist nõuti tempos, mis oleks Narva linna mõneks ajaks ehk tõesti taksovaeseks jätnud.
Deniss Boroditši ja Urve Palo seadusemuutmise eelnõu nägi ette tähtaja edasilükkamist. Siis aga toodi see eelnõu saali hoopis teistsugusel kujul, jättes keeleoskuse nõude teenindajakaardi saamise eeltingimusena taas välja. Polevat ühistranspordiseaduse asi, kuidas riik oma keeleasju korraldab.
Tegin koos Krista Aru, Mart Nuti ja Külliki Kübarsepaga muudatusettepaneku, mille sisu oli lubada teenindajakaardi väljastamist erandkorras ka ilma keeleoskust nõudva dokumendita, kuid jätta mõistlik aeg, mille jooksul see dokument siiski esitatakse. Keeleinspektsiooni juhi Ilmar Tomuski ekspertarvamuse järgi võiks tähtaeg olla 2018. aasta 1. jaanuar.
Majanduskomisjon otsustas neljapäeval loobuda täielikult keelenõude sätestamisest teenindajakaardi saamise alusena. Sellel on minu meelest üsna halvad tagajärjed. Kui Narva taksojuhid on just-just asunud innukalt eesti keelt õppima, siis nüüd saavad nad taas signaali, et see ei ole vajalik.
Keeleõppest loobumist riigikogust tulevate signaalide ajel kinnitab ka keeleinspektsiooni juht. Väide, et keeleseadus kehtib nagunii ja inspektsioon peab taksojuhte kontrollima, on küll formaalselt õige, ent tegelikkuses meetmena ebatõhus.
Mind tõsiselt üllatab riigikogu majanduskomisjoni osavõtmatus keeleküsimuses ja sellega kaasnenud ebapädevad argumendid. Komisjoni esimehe Toomas Kivimägi sõnul on keeleoskuse nõudmine tuhandetelt eesti keelt emakeelena rääkivatelt kaasmaalastelt «arusaamatu, et mitte öelda solvav». Väide on jabur, sest enesestmõistetavalt ei küsita eraldi sellekohast paberit eestikeelse hariduse omandanud taksojuhtidelt.
Kentsakaid näiteid on veel. Kardetavasti korratakse neid oma täies ilus vahetult pärast emakeelepäeva, kui taksojuhte keeleoskusnõude tõendamisest vabastav eelnõu parlamendis teisele lugemisele tuleb.
Nii leiti riigikogu majanduskomisjoni istungil, et Narvas pole keeleõpe vajalik, sest seal unustavad taksojuhid selle sama kiirelt ära, nagu nad õppisid. Üks reformierakondlane teatas aga suuremeelselt, et temal pole midagi selle vastu, kui taksojuhid eesti keelt oskavad. Tõesti, kui keeleseaduse täitmisele ei taheta kaasa aidata, siis on ju suur asi, kui seda vähemalt sallitakse… Või kuidas, austatud administratsiooniparteilased?