/nginx/o/2017/05/30/6726793t1hbe96.png)
/nginx/o/2016/03/05/5127015t1h23af.jpg)
Praegune USA vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump toob endaga kaasa labasuse ja odava populaarsuse laviini, millel võib olla väga suur mõju ka rahvusvahelisele poliitikale, kirjutab filosoof Bernard-Henri Lévy.
Bernard-Henri Lévy: maailm Trumpi silmade läbi (9)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõna «trump» on sõnaraamatute järgi sõna «triumf» muutunud vorm. Kuna USA presidendikandidaat Donald Trumpist paistab saavat Abraham Lincolni ja Ronald Reagani Suure Partei nimetatud kandidaat, peaksime endilt küsima, millises tähenduses ja kelle jaoks ta triumfi esindab.
Võib mõelda, et osa Ameerika rahvastikust on Barack Obama kaheksa aasta pikkuse presidendiameti tõttu vihased ning nüüd seetõttu kättemaksuhimulised. Võib ka mõelda valge rassi ülevõimu, segregatsiooni ja nativismi toetavale suunale, mida juhib endine Ku Klux Klani ninamees David Duke, kelle hääleka toetuse hukkamõistmisest Trump hiljaaegu ebalevalt keeldus ning kelle valijaskonna seas võib Trump olla kandidaat, kes võidab suurelt või kaotab haledalt.
Püüdes võtta tõsiselt seda vähest, mida me Trumpi platvormist teame, on kerge näha enda vastu pöörduvat riiki, mis ümbritseb end müüridega ning viib end lõpuks vaesusesse sellega, et kihutab välja kõik hiinlased, moslemid, mehhiklased ja teised, kes on panustanud nii Silicon Valleys kui ka mujal Ameerika Ühendriikide rikkuse kasvu.
Nii nagu USAs sageli ikka juhtub, on ka Trumpi fenomenil element, mis ulatub palju kaugemale Ameerika riigisisesest tasandist. Sestap tekib tahtmine küsida, kas trumpism võib olla ka täielikult uue maailmapoliitika ettekuulutus või isegi selle tähelennu algus.
Ma vaatan selle Las Vegase krupjee pead, seda masse püüdvat karnevaliesinejat, üle kiila pealae kammitud juuksetutiga ja Botoxit täis, kuidas ta ujub ühe telekaamera juurest teise juurde, lihav suu alati pooleldi lahti: kunagi ei tea, millal ta paljastatud hambad on märk liigsest joomisest või söömisest või hoopis sellest, et järgmiseks söögikorraks oled sina.
Ma kuulan tema vandumist, tema roppu ilukõnet, tema haledat viha naiste vastu, keda ta vastavalt tujule nimetab eitedeks, sigadeks või rõvedateks loomadeks. Ma kuulen tema nilbeid nalju, milles hoolikas poliitiline keel on kõrvale jäetud, et teha ruumi väidetavalt ehedatele ja populaarsetele kõnedele, kus räägitakse, on selgunud, et genitaalide keeles. ISIS? Me ei hakka nende vastu sõda pidama, me «anname neile tappa». Marco Rubio märkus Trumpi väikeste käte kohta? Ülejäänu pole nii väike, «võin garanteerida».
Lisandub veel raha kummardamine ning sellega kaasnev teiste inimeste põlgamine. Selle saripankrotistunud miljardäri ja võimalike maffiasidemetaga petturi suus on need muutunud Ameerika tõekspidamiste alusteks – nii palju rasvaseid mõtteid täis vaimne rämpstoit on üle kuhjanud kergemad kõikehõlmavamad erinevate traditsioonidega maitsed, mis on kujundanud suurt Ameerika pastoraali. Isegi selle pastoraali peensustele kurdid kõrvad võisid väikestest kätest rääkimise hetkel püüda kinni (seda siiski vestluse armetult madala taseme tõttu väärastunud versioonis) kuulsa rea e.e. cummingsi luuletusest: «Mitte kellelgi, isegi mitte vihmal, pole nii väikseid käsi.»
Olles vastamisi sellise hüppega jämedakoelisuse ja kitsarinnalisuse poole, tulevad esimesena pähe Silvio Berlusconi, Vladimir Putin ja Le Penid, nii isa kui tütar. Mõtted liiguvad uuele Internatsionaalile, kuid mitte kommunistlikus mõttes, vaid seoses labasuse ja odava säraga, mille abil poliitiline maastik kahaneb televisioonilava suuruseks. Väitluskunst taandub lööklausetele, inimeste unistused muutuvad ülespuhutud kujutelmadeks, majandus väändub vormiliselt groteskseteks sõnaahtrateks ihnuskoideks, kes põlgavad ära kõik mõtlevad inimesed, ning püüdlus isikliku rahulolu poole mandub kitsarinnalisteks pettusteks, mida õpetatakse praeguseks suletud Trumpi ülikoolis.
Just nii, Internatsionaal suure I-ga: ülemaailmne korruptsioon Putini, Berlusconi ja Trumpi vastastikuse imetluse ühiskonnas. Neis meestes näeme karikatuurse inimkonna nägu, mis on valinud madala, tungidepõhise, keele-eelse, et kindlustada oma triumfi.
See on võltsingute universum, kus mõlemad pool Atlandi ookeani tõelise inimaristokraatia ehitanud väljasaadetute, eksiili pagendatute, migrantide ja teiste teeliste keeruline olukord on heidetud ajaloo prügikasti. USA suur rahvas koosneb kõigist neist: latiinodest, Ida-Euroopa juutidest, itaallastest, aasialastest, iirlastest ja jah, inglastest, kes ikka veel unistavad Oxfordi-Camebridge'i vahelistest paadirallidest, mis nüüd toimuvad Charlesi jõel Bostonis.
Berlusconi leiutas selle koomiksimaailma. Putin tugevdas selle agressiivset mehelikkust. Teised Euroopa demagoogid haagivad selle halvimate rassismivormide külge. Trump on aga meile andnud oma torni, ühe Manhattani koledaima, mille arhitektuur on kohmakas ja kopeeriv, sellel on hiiglaslik aatrium ja 25 meetri kõrgune kosk turistidele mulje avaldamiseks. See on klaasist ja terasest Paabeli torn, mille ehitas põhjakihi esindaja Don Corleone ja kus kõik maailma keeled tõesti üheks sulatatakse.
Siiski manitsen ettevaatlikkusele. Uus keel ei kuulu enam sellele Ameerikale, mida unistasime olevat igavene – Ameerika, mis mõnikord on väsinud kultuuridele elu sisse puhunud. See on munadega riigi keel – riigi, mis on jätnud hüvasti raamatute ja iluga, mis on Michelangelo segi ajanud Itaalia disainibrändiga, ning mis on unustanud, et mitte kellelgi, isegi mitte vihmal, pole nii väikseid käsi.
Prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy on üks liikumise Nouveaux Philosophes (Uued Filosoofid) asutajatest. Ta on teravalt kritiseerinud marksismi ja sotsialistlike dogmasid. Tema teoste hulka kuulub näiteks «Left in Dark Times: A Stand Against the New Barbarism», kus ta leiab, et pärast kommunismi langemist pole lääs suutnud enam oma väärtustest kinni hoida.
Copyright: Project Syndicate, 2016