Tõnu Lehtsaar: tänulikkusest jõuluajal

Tõnu Lehtsaar Foto: Sille Annuk

Kinkimise mõttest kirjutab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar.

Jõuluaeg on täis sündmusi ja tundeid: kingitused, pere keskel olemine, haudade külastamine, jõulupeod, jõulukirik, trügimine, kiirus, igatsus, tüdimus, kuuse toomine… Jõulude sisu, milleks on Jumala poja sündimine, kipub kõige selle alla mattuma. Jõulusündmuses tegi Jumal maailmale kingituse – saatis oma poja. Seepärast on kujunenud komme teha jõulude ajal üksteisele kingitusi.

Kinkimine iseenesest on keeruline asi. Seda on peetud üheks eneseteostuse vormiks, sotsiaalseks mänguks, omakasupüüdlikuks tehinguks (vastukingi lootus), heasoovlikkuse väljenduseks, abistamiskäitumise viisiks, lihtsalt ilusaks kombeks või ka jumaliku heateo inimlikuks peegelduseks. Aga sõltumata kinkimise motiividest käib kingitustega kaasas tänulikkus.

Tänulikkus algab kingitu märkamisest ja jõuab edasi kinkija juurde. Tänamatuse põhjus võib olla kingituse mittemärkamine ja asjade enesestmõistetavaks pidamine. Seepärast elab tänulik rikkamas maailmas kui tänamatu. Psühholoogid ütlevad, et tänutunde kaasemotsiooniks on rõõmutunne. Rõõmsad inimesed on tervemad ja elavad kauem kui rõhutud ja tusameelsed.
Tänulikkus tähendab sooja heasoovlikkuse tunnet ja tegusid, mis seda tunnet väljendavad.

Armastus, mida ei avaldata ja mis ei avaldu, jääb sügavale südame soppi ning armastatul pole sellega pistmist. Samamoodi pääseb ka tänulikkus mõjule vaid avaldatuna. Tänulikkus võib olla nii reaktsioon, hoiak kui ka iseloomujoon, mis avaldub kestvalt erinevates eluolukordades.
Psühholoogidel on kiusatus kõike inimesse puutuvat mõõta. Ka tänulikkuse mõõtmiseks on skaalasid. Nendes on kasutusel laused, mis iseloomustavad tänuliku inimese maailma.

Näiteks väited, et olen tänulik iga päeva eest, mis mulle on antud. Minu edasijõudmine toimub vaid tänu teistele. Olen tänulik vanematele lapsepõlvekodu eest. Kogu elu on kingitus. Minu elus on palju, mille eest olla tänulik.

Tänulikkus on nüansirikas. Ta võib olla rohkem või vähem intensiivne. Ta võib esineda eri sagedusega. Ta võib ulatuda (jõulu)kingi saamisest kuni tänutundeni elusolemise eest.  Tal võib olla erinev tihedus selles mõttes, et me võime olla tänulikud mõnedele või paljudele inimestele. Tänulikkus on rikkus, tänamatus on vaesus.

Üheks elus edasiliikumise tingimuseks on kohanemisvõime. Üks kohanemist takistav tegur on negatiivsed tunded, nagu viha, solvumine ja kättemaksusoov. Tundeuurijad on leidnud, et tänulikkus on tihedalt seotud andestamise ja kaastundega. See tähendab, et tänulikkus silub suhteid ja aitab paremini ajaga sammu pidada.

Tänulikkus aitab kannatustega toime tulla. Inimesed, kes on kogenud eluraskusi, võivad nendele tagasi vaadates olla isegi tänulikud. Mind hämmastas aastate eest koostöös Heino Noorega läbi viidud represseeritute küsitlus. Paljud küüditatud ütlesid, et nad ei õigusta toimunut, kuid on tänulikud selle eest, mida nad tohtisid õppida.

Õpiti näiteks usku õigluse võitu, saatusekaaslastele toetumist, lähedaste tähtsust ja endaks jäämise väärtust. Ma pole sellisel viisil kannatanud, elu on minu põlvkonda sõjast hoidnud. Suhtun aukartusega kannatanute kogemusse. Nende tänulikkusest on õppida.

Tänulikkusel on oma vaenlased, tänamatuse sõbrad. Uuringud kinnitavad, et kiirustamine pärsib märkamist ja süvenemist. Ajadefitsiidi põdeja ei märka abivajajat, tormab mööda kingitusest, võõrandub aja jooksul iseendast.

Kui ei nähta põhjust tänuks, muutub inimene tänamatuks iseenda, kaasinimese ja Jumala vastu. Lõppeks tähendab see üksildust. Võib-olla on meie märkamisvõimetus ja tänamatus põhjustatud pidevat kiirustamisest? Või äkki on meie kiirustamine hoopis põhjustatud sellest, et me ei oska olla tänulikud selle eest, mis meil olemas on?

Tänamatuks teeb see, kui inimene tunneb end passiivse ohvrina. Kui elu on vaid kannatus, milles minust ei olene midagi, siis on raske olla tänulik. Tänulikkust pärsivad veel ülehõivatus materiaalsega, võimetus ennast kõrvalt vaadata, enesekesksus. Jääb mulje, et mida enam on inimese pilk suunatud enda ette ja endale, seda vähem on ta tänulik. Tänamatu maailm on piiratud iseendaga. Tänuliku maailm ulatub endast väljapoole.

On üks vana ütlus, et õnnistus tuntakse siis ära, kui sellest ilma jäädakse. Hea elu muudab meid pigem mugavaks, mitte tänulikuks. Enesekesksus, hoolimatus, õiguste rõhutamine ja vastutuse vältimine on tänamatu heaolu õied. Rasked ajad õpetavad tänulikkust ka pisiasjade eest. Tükk leiba, paar kingi, võimalus korraks kohtuda lähedastega – need «pisiasjad» võivad olla suuremad kui kallis välisreis või uus auto heaolu tingimustes.

On kogemusi, mis õpetavad tänulikkust. Need peavad meid isiklikult puudutama. Hiljuti kuulsin ühelt maavanemalt soovitust, et käige Ukrainas või Bulgaarias ja te saate aru, kui hea on meil siin Eestis.

Meid võib puudutada kellegi tänulik eeskuju, kelle rikkus on oskus olla rahul ja tänulik selle üle, mis tal on. Tunnen Tartus selliseid pensionäre, kes kostitavad tudengeid, kuna tudengid on armsad ja pensionist jääb üle. See on vanainimeste viis väljendada tänu oma jõukuse eest. Need on rikkad inimesed, kes suudavad oma piskut jagada.

Jõulud on perekeskne aeg. Mina olen veendunud, et ühiskond on nii tugev, kui tugev on perekond. Kui laguneb perekond, kukub kokku ka ühiskond. Olen tänulik, et meie põhiseadus lubab, et riik kaitseb perekonda. Olen tänulik inimeste eest, kes perede lagunemise ja lõhkumise ajal näevad vaeva selle nimel, et pered püsiks, et perekond oleks väärtustatud ja hoitud.

Meie keel, riik, rahvakilluna püsimine – kõik see on habras ime, mille eest võime olla tänulikud. Meie vabadus pole midagi garanteeritut – iga päev, mida tohime elada oma riigis, on kingitus. See, et meie lapsed võivad omandada emakeelse hariduse, on kingitus. See, et meil on väikerahva kohta nii palju andekaid, on kingitus.

Keda nende kingituste eest tänada, on maailmavaateline küsimus. Kes tänab ennast, kes mõnda inimest, kes Jumalat. Jõulud meenutavad seda, et meile on rohkem kingitud, kui me tegelikult väärime. See teebki kingituse suureks ja kinkija tänuväärseks.