Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Narva taksojuhtidel eesti keele oskuse nõuete leevendamine ei aita idavirulaste eluolu parandada ega töötust vähendada, vaid lükkab nad Eesti ühiskonna jaoks pikemas perspektiivis veelgi sügavamasse auku.

Mõelge ükskõik millise riigi peale, kuhu eestlased on läinud – Ameerikasse, Austraaliasse, Inglismaale, Prantsusmaale, Hispaaniasse, Soome. Mis on üks esimesi asju, mis aitab neil sulanduda ühiskonda või üldse saada kohalike elanike poolt aktsepteeritud? See on kohaliku keele oskus. Arvan, et eestlased läheks sõna otseses mõttes hulluks, kui neile öeldaks, et «ei, kohalikku keelt ei pea te õppima». Mitu minu koolivenda, kes ütlesid õpetajale, et pea ei võta inglise ja vene keelt, on nüüd Soomes töötades saanud soome kõnekeele nii selgeks, et neil on eesti keeles isegi aktsent tekkinud.

Olen olnud südamest üllatunud, kui viis või seitse aastat Rootsis elanud türklasi või süürlasi nimetatakse igal pool rootslasteks. Ja ehkki nad räägivad võib-olla aktsendiga rootsi keelt, ei teki neil tegelikult olmetasandil rääkides raskusi. Kopenhaagenit külastades käin alati ka Vesterbros asuvas Tai söögikohas, kus leti taga on terve perekond immigrante. Vanaemast-vanaisast kuni nelja-viieaastaste lasteni välja – kõik, isegi vana kortsuline tai mees ja väike, nelja-aastane  tüdruk räägivad taani keelt. Oskavad lugeda üles kõik 60 rooga, mis neil menüüs on, ning saavad taanlaste kiirest kõnest väga hästi aru. Eestis sündinud ja elanud venelanna, kes siin ei saanud eesti keelt selgeks, räägib pärast Taani abiellumist üsna head taani keelt, ning tema siin vene koolis käinud tütar ei mäleta eesti keelest enam ühtegi sõna – samas on ta heal tasemel selgeks saanud taani, inglise ja saksa keele.

Järeleandmised ei pruugigi kasulikud olla

Kuid kas teate, mis on kõige üllatavam? Kui meie oleme aastakümneid teinud Eestis järeleandmisi eesti keele nõuetes, andnud üha uusi ja uusi võimalusi keeletaseme tõestamiseks, pidades seda vastutulelikkuseks ja lahkuseks, siis mõnegi välismaalase arvates on see hoopis eestlaste vaen kohalike venelaste suhtes või n-ö koha kättenäitamine: et te ei kuulu eesti ühiskonda ja me ei tahagi, et te eesti keelt õpiksite. «Miks te takistate neil keeleõpinguid?» küsis kord taani ajakirjanik minult ega uskunud mu vastust, et eesti keelt ei taheta õppida.

Nii et aastatepikkust «järeleandmist», keeleoskusele läbi sõrmede vaatamist, venekeelse keele- ja kultuurikeskkonna domineerimise soodustamist võetakse mujal kui eestlaste vihjet siinsetele rahvastele, et neist ei saa iialgi Eestis tõelisi kohalikke, et neid ei lasta marjamaale. Vastus, et eesti keelt ei vajata või ei tahetagi õppida, ei usu keegi. «Miks nad ei peaks tahtma, kui see avab tee parematele ametikohtadele ja võimalusele ühiskonnas kaasa rääkida?» küsis sama taani ajakirjanik. Kui esimene Rootsi saabunud seltskond ei suudagi keelt heal tasemel ära õppida, tahavad nad iga hinna eest, et seda teeksid nende lapsed. Ja nad teevadki.

Seega on keeleoskuse nõue ja teadmine, et ilma selleta ei saa, tegelikult privileeg või kingitus, mida üks tubli riik saab siia elama tulnutele pakkuda. Nõuete leevendamine ja puuduliku keeleoskusega leppimine on aga kui vihje, et inimene ei pääse kunagi kõrgemale tasemele.

Seega peaksime kuulutama Narvas ja Ida-Virumaal nagu Red Bulli reklaamis, et eesti keel annab Eestis tiivad, võimaluse saada eestlastega võrdväärseks ühiskonnaliikmeks. Kas Yana Toom oleks saanud kõike seda, mis ta on saanud, ilma eesti keele oskuseta? Vaevalt, nii et õiglane oleks seda heaolu ka teistele rahvuskaaslastele lubada.