Matti Maasikas.

FOTO: Eero Vabamägi

Euroopa solidaarsus on löögi all ja see on Eestile tõsine oht. Kas me oskame töötada Euroopa Liidu püsimise nimel? Suursaadik Matti Maasikas toob esile neli Eesti puudust ja neli viisi, kuidas Eesti huvides tegutseda.

Tellijale

Juba euroala kriis tõi Euroopa Liitu aastatel 2010–2013 kaasa lõhed ja vastastikuse süüdistamise: pingutav põhi ja laristav lõuna, mäletate? Praegune rändekriis on ses mõttes veel hulga hullem. Ei möödu nädalatki, mil ELi liikmesriigi valitsusliikme või ka -juhi tasandil ei kritiseeritaks teisi; teist liikmesriiki kutsutakse välja viskama; üheskoos otsustatut ei kavatsetagi täita, selle eest nõutakse omakorda sanktsioonide kehtestamist. Teisi liikmesriike, sama klubi liikmeid, jäetakse kutsumata teemakohastele kohtumistele ... vastuseks kutsutakse tagasi suursaadikuid. Ajalugu tundval inimesel võib tekkida küsimus, mis sajandist on jutt. Välispoliitilise kuulmisega inimene teeb sama järelduse nagu president Toomas Hendrik Ilves Vabariigi aastapäeva aktusel: «Ma kardan, et praegune pagulaskriis võib viia Euroopa Liidu – Eesti turvalisuse ja julgeoleku ühe samba – lagunemiseni.»

Euroopa Liit on siiski väga visa nähtus. Temasse on panustatud tohutult Euroopa mitme sõjajärgse põlvkonna poliitilist kapitali. Seda ei lasta niisama kaotsi minna. Seda tõestab eurokriisi lahendamine ajal, kui targad majandusteadlased pidevalt hoiatasid, et kuulge, valuutaliit ei saa nii toimida. Aga miski pole igavene ja miski pole täiesti kindel.

Lagunemishirmu praegu vast pole, aga Euroopa hoonet koos hoidev mört, liikmesriikide solidaarsus, on küll tõsise löögi all. Solidaarsus saab toimida vaid üle platsi, kõigis ELi poliitikavaldkondades. Ei saa olla nii, et ühtekuuluvuspoliitikas täidavad kõik truuisti oma sisse- ja väljamaksekohustusi, aga rändeteemal vaadaku löögi all olevad riigid ise, kuidas hakkama saavad.