Minu jaoks on olnud Riik alati midagi lihtsat ja kindlat, samas ülimalt auväärne ja haavatav. Minu jaoks on Riik minu kodu ja pere, minu sõbrad, aga ka turvalisus koolis ja maanteel, õigeaegne hoiatamine tormi Monika eest ja võimalus tunde-, mõtte- ja sõnajulguseks.
Riik on ausus ja vastutus. Meie kõigi jaoks. Iga päev. Ja ma ei taha kunagi kahelda, kas novembris 2004 sõlmis Keskerakond lepingu Ühtse Venemaaga ikka vaid selleks, et moraalselt toetada meie seas elavaid ning Eestit järjest enam kodumaaks pidavaid muulasi.
Ma ei taha karta, et Keskerakond hääletas 2008. aastal vastu riigikogu avaldusele Venemaa agressioonist Gruusia vastu, kuna neil võis olla Venemaaga kooskõlastatult muu motiiv. Ja neis otsustes ei saa süüdistada Keskerakonda – suuna annab alati juht.
«Venemaa pool, kaitstes oma kodanike ja kaasmaalaste huve, hakkab igati toetama Eesti vene kogukonna nõudmist säilitada haridus vene keeles,» ütles veidi enam kui kuu aega tagasi Venemaa suursaadik Juri Merzljakov oma esimesel pressikonverentsil.
Ma ei taha, et pärast seda teadet suhtuks ma kahtlusega keskerakondlasest Tallinna abilinnapea Yana Toomi sõnadesse, et ta tühistaks nõude kõik venekeelsed gümnaasiumid järgmisel aastal eestikeelsele õppele viia. Või sellesse, et vaid aasta eest, 2009. aasta sügisel vihjas Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut kakskeelsuse võimalusele Tallinnas.
Ma ei taha kahelda, et 2003. aasta Keskerakonna kongressil soovitas Edgar Savisaar hääletada Euroopa Liidu suhtes südametunnistuse järgi lihtsalt Juhi lahkusest. Või selles, et 2005. aasta Ühtse Venemaa kongressil käies kiitis Keskerakond Mailis Repsi suu läbi lihtsalt lollusest maride olukorda Venemaal. Ma ei taha karta, et 2007. aasta aprillisündmuste ajal ei soovinud Savisaar märatsejatele ja lõhkujatele vastu astuda just selle pärast, et tal oli nii käitumiseks Venemaa toetus.
Ma ei taha kahelda asjades, mil ajas eraldi võttes ei ole justkui väärtust, aga mida täna mitte ritta seada oleks patt. Kui mul on kahtlused, siis ma tahan, et mu riik toetaks ja teavitaks mind ning usuks, et ma oskan saadud infoga peremehelikult ümber käia.
Uskliku inimesena ei taha ma, et ühe pühakoja ehitamine venib pingutustest hoolimata üle viie aasta ning kiriku trepi ehitamiseks on kolm korda raha antud, aga sularahas tehtud annetus ei ole tegelikult trepi vundamendis.
Ma tean nüüd, et ma ei pea kahtlema meie presidendis, peaministris, valitsuses ja kaitsepolitseis. Ma loodan, et Keskerakond ja tema toetajad valivad oma pere, oma hingeaususe ja omaenese hingamisruumiga südametunnistuse järgi.