/nginx/o/2011/12/02/861410t1ha8ed.jpg)
Aga kes juhib loodusvarade tundmaõppimist? Üks aktuaalsemaid ja emotsionaalsemaid teemasid on maavarade uurimine ja kasutamine. Mitu tonni põlevkivi lubame kaevandada? Kas fosforiidi kaevandamine oleks talutav ja lubatav? Kas maavarade uurimine on üldse lubatud, küsib keskkonnageoloog Erik Puura Sirbis.
/nginx/o/2013/09/05/2292429t1h47a1.jpg)
Eesti maapõues paiknev fosforiit on liivakivi, mis sisaldab hulgaliselt fossiile – fosfaatse kojaga lukuta brahhiopoode, mis ladestusid ürgses rannavööndis vara-ordoviitsiumi ajastul (488–472 miljonit aastat tagasi). Koos kaht tüüpi põlevkividega (kukersiit ja diktüoneemaargilliit), kambriumi savidega, glaukoniitliivakiviga ja loomulikult meie rahvuskivi paekiviga moodustab fosforiit meie Põhja-Eesti aluspõhja. Fosforiidi õhukesed, kuni meetripaksused lasundid on Tallinnast idas Maardus, Valklas ja Tsitres, kuni kolme meetrine paksune lade on Kundast lõunas, Toolse leiukohas ning Ida-Virumaa põhjaosas kuni Narvani, ja kuni kümnemeetrine kihind on Rakverest kagus, Kabala leiukohas. Kui lisame nimistusse veel aluskorra graniidi, siis kõik need loodusvarad on suuremal või vähemal määral perspektiivsed ning õigustatult kerkivad küsimused, kes, millal, kus ja mil määral neid võiks kaevandada – ning kui me kõike ja kõikjal kaevandame, kus me siis ise elama hakkame?
Selles nimistus pole tegelikult midagi väga erandlikku – põlevkivi oleme Põhja-Eestis kaevandanud juba ligi sada aastat ja kaevandame ikka edasi, samuti paekivi ja savi ning lisaks ka turvast ja liiva. Mis tahes kaevanduse korral tekib keskkonnamõjude muster, mis keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate kasutuselevõtul väheneb – ometi rõhub meid mineviku taak, suur hulk seni veel korrastamata kaevandusalasid, mida tuuakse näiteks inimese keskkonnavaenulikkusest. Ka iga asula, uue põllumaa ja transporditee rajamine toimub looduskeskkonna arvelt. Aga ometi süttime põlema vaid kuuldes sõna «fosforiit», mida kaevandati Maardus kuni fosforiidisõja eduka lõpuni. Fosforiit on meie võidu sümbol võõrvõimu üle, millest luuakse ühiskondlikku tabuteemat. Kui me aga teame, et fosforiit on ühtlasi Eesti rahvuslik rikkus, siis kas tabuteema tähendab seda, et me ei tohi isegi mõelda selle kasutamise peale?
Kui fosforiidisõja ajal käis võitlus võõrvõimu vastu, siis «ajalooline mälu» elustab kunagised emotsioonid ning piigid suunatakse ettevõtete poole, kes söandavad kaaluda võimalust võtta kasutusele meie võimalik rahvuslik rikkus. Juba räägitakse uuest fosforiidisõjast.
Samal ajal ei ole riigi tasandil kõigepealt vastatud mitmele küsimusele, mis võimaldaks riigil olukorda adekvaatselt hinnata.
Missugused uued kaevandamise keskkonnamõjusid vähendavad tehno-loogilised lahendused on võrreldes 1980ndate lõpuga maailmas välja töötatud ja kasutusel? Missugused on konkreetsete keskkonnamõjude ning ka sotsiaal-majanduslike mõjude prognoosid nende lahenduste valguses? Mis on uute aparatuursete võimaluste valguses Eesti loodusvarade, sh fosforiidi ja diktüoneemaargilliidi koostis ja selle varieeruvus, missugused on tehnoloogilised lahendused kasulike komponentide eraldamiseks? Kas me üldse tunneme ja teame, mis on meie loodusvarade tegelik väärtus?
Riigil peab olema teadmisi ja kompetentsi nendele küsimustele vastamiseks.
Olen ilmselt üks väheseid inimesi maailmas, kes on õppinud ja omandanud hariduse nii geoloogia, keskkonnakaitse kui ka keemiatehnika erialal. Sellele toetudes olen 20 aastat õpetanud Tartu ülikoolis keskkonnageoloogiat, näidates looduse ja inimtegevuse seotust ning otsides tasakaalu looduse ja inimese vahel. Seminaride käigus olen lasknud analüüsida paljusid elulisi juhtumeid, tavaliselt ka päevakajalisi, ning tudengid on kehastunud teadlasteks, keskkonnaametnikeks, kohalike omavalitsuste juhtideks, keskkonnaaktivistideks, poliitikuteks, kohalikeks elanikeks ja ettevõtjateks.
Olen näidanud, et kui ettevõte käivitab loodusvarade kasutamise projekti, siis tekivad väga sarnased ja korduvad suhtemustrid koos ülisuurte emotsionaalsete pingetega ning Eestis lõpevad need kõige sagedamini arendusprojekti lõpetamisega. Tagajärg on, et kaotavad nii ettevõtjad (arendustegevusse pandud raha ja aeg) kui ka kohalik omavalitsus ja riik (võimalik tulubaas, inimeste heaolu kasv).
Võitjate hulka võivad ennast lugeda ehk vaid keskkonnaaktivistid ja mõni poliitik, ning laiem avalikkus võib saada ühekordse positiivse laengu pärast pikka stressiperioodi, kuid täiesti selgelt sellised juhtumid pigem lõhestavad meie ühiskonda.
Alati võib püstitada küsimuse: oli seda siis vaja? Aga võib ka küsida, mida oleksime võinud teha teisiti, teades, et kõige tõenäolisemalt kordub negatiivne stsenaarium ning tagajärjeks on stress, mahavisatud aeg ja raha ning ühiskonna lõhestumine.
Maailmas on hulgaliselt näiteid, kus avalik sektor, ettevõtjad ja teadlased on üheskoos suutnud nii kaevandada kui ka keskkonna eest hea seista, olgu ühe näitena toodud Kanada MEND-programm, mille tulemusena likvideeriti happeliste kaevandusvete teke ning suudeti vähendada aastakümnete jooksul tekkinud jääkreostust. Mis me siis ei tegutse üheskoos?
Nii hea meel on näha, kui avar on tänapäeva noorte mõttemaailm ja kui julgelt üliõpilased analüüsivad õppejõudude väljaütlemisi. Tudengites kriitilist tõenduspõhist mõtteviisi arendades kindlustame tuleviku Eesti alustalasid. Teadustööd tehes suudavad õppejõud käia maailma arenguga kaasas ja viia tudengiteni parimad teadmised.
Mida aga teha, kui isegi üliõpilased näevad vastuolusid ülikoolis õpetatava ja riigis toimuva vahel? Muiata koos ja olla lihtsalt populaarne õppejõud või püüda midagi muuta? Siin peitubki ülikoolide kolmas, ühiskonna teenimise roll lisaks haridusele ja teadusele. Tundes, et maailma teadmistepagas on vastuolus riigis ja ühiskonnas levinud arvamusega, ei ole võimalik lihtsalt õpetada ja loota, et äkki just need üliõpilased kunagi kujundavad arvamusi ümber, kasutades selleks teadustöö kindlaid põhimõtteid – sobilike ja valideeritud meetoditega saavutatakse kontrollitavad tulemused, nende tõlgendamine on senistest teadmisepagasist lähtuv, objektiivne ja kriitiline.
Kas teadmis- ja ettevõtluspõhine riik peaks teadma, missugused on tema loodusvarad, mis on nende väärtus ja kas neid on võimalik väheste keskkonnamõjudega kaevandada ning riigile kasu saada? Raske uskuda, et vastus sellele küsimusele võiks olla eitav. Pealegi on Eestis peaaegu täielik kompetents vastavate uuringute korraldamiseks.
Olukord on veelgi drastilisem, kuna teadmispõhist riiki arendades on Euroopa Liidu toel Eesti ülikoolidesse ning teadus- ja arendusasutustesse loodud väga kallis ja kvaliteetne aparatuurne baas. Mis aga puudub – on selge ja konkreetne riiklik tellimus selle kasutamiseks riigi jaoks olulistes valdkondades, millest üheks on kindlalt perspektiivsete loodusvarade uurimine ja vähese keskkonnamõjuga tehnoloogiate väljatöötamine. Teadlased püüavad ise rakendusuuringute projekte välja mõelda ja konkurentsipõhiselt saavad mitmed neist ka finantseeritud, kuid tulemused on väga kaugel vajalikust tervikpildist. Koordineeritud juhtimise korral oleks meil juba praegu palju terviklikum pilt ja ajakohane oskusteave maavarade kasutamise perspektiivikusest, kulutamata selleks rohkem vahendeid, kui seni on kulutatud.
See on riigi ja selle valitsuse valik, kas jätta fosforiit ja muud võimalikud maavarad, näiteks haruldasi metalle sisaldav diktüoneemaargilliit, tabuteemaks või käivitada uuringud. Kuigi ettevõtetel on uuringute korraldamise taotlemiseks ja loa saamise korral uuringute tegemiseks seaduslik õigus olemas, näitab viimase kahe aastakümne praktika, et üldjuhul on see umbtee. Samuti ma ei usu, et ettevõtted suudavad põhjalikke uuringuid täiel määral ise finantseerida – kuigi nende valmisolekut kas või osalisel määral kulusid kanda ei saa alahinnata. Teadlased aga jätkavad samal ajal killustatult uute riiklike projektide väljamõtlemist…
Kõige suuremaks kurioosumiks tuleb lugeda arusaama, et tänapäevasel tasemel Eesti aluspõhja geoloogilised uuringud kahjustavad olulisel määral põhjavett. Sellega samaväärne oletus on, et arstid jätavad pärast operatsiooni haava sulgemata. Just siinkohal vaatavad tudengid nõutult oma õppejõule otsa. Õppejõud peab selgitama, et tänapäeva teaduse tase ja kitsas spetsialiseerumine ongi selline, et põhjalikult tuntakse vaid kitsast valdkonda.
Miks aga ei usaldata vastava eriharidusega eksperte või nende käest lihtsalt ei küsita, sellele enam loodusteaduste õppejõud vastata ei oska. Saab vaid tõdeda, et fosforiit on ühiskonnas tabuteema ning viitamine uuringute ohtlikkusele on otsitud põhjus. Põlevkivi ei ole tabuteema, fosforiit on, kuigi geoloogilises mõttes on lasundid suhteliselt sarnased. Põlevkivi me kaevandame igas tunnis – 24 tundi ööpäevas – pooleteise korvpalliväljaku suurusel alal, fosforiidi puhul keelame rajada uuringupuurauke, mille tavapindala on 92 cm2 (tavalise kruusi pindalaga auk) ning mis pärast puurimist manteldatakse või tamponeeritakse, nii et põhjavesi ohustatud ei ole. Viitamine nõukogudeaegsele praktikale, kui uuringupuuraugud sulgemata jäeti, on kohatu – niiviisi õigustaksime riigi tagant varastamist ja mida iganes veel.
Sukeldudes võimalustesse, mida eeldab fosforiidi võimalik kasutuselevõtt pikemas ajaperspektiivis, siis teadlasena pean välja tooma, et viimastel aastakümnetel on arendatud ja kasutusele võetud hulgaliselt tehnoloogilisi lahendusi, et kaevandada maavarasid minimaalsete keskkonnakahjudega. Nende täieliku puudumise taha ei saa pugeda, see on otsitud põhjus, et emotsionaalne teema päevakorrast maha võtta. Selliste lahenduste valik ja vastav rakendamise maksumus aga on omaette küsimus, mis võib osutuda otsustavaks hindamisel, kas kaevandamine on antud ajaperioodil lubatav ja ühtlasi tasuv või mitte.
Samuti pole võimalik ühtegi maavara kaevandada ilma keskkonda kas või mingil määral kahjustamata. Kord, kui sooviti, et tuleksin telesaatesse maavarade teemalises debatis osalema, anti mulle võimalus valida kas poolt või vastu leer. Tundsin selgelt, et minu teadmised ei võimalda sellist otsust teha – me peame kõigepealt läbi arutama kõik poolt- ja vastuargumendid üheskoos, parimate teadmiste tasandilt ning alles siis kujundama arvamusi. Kuna aga telesaade kestab tavaliselt vaid pool tundi, ei jõuta selles keerulise teema põhjaliku avamisega veel poole pealegi, kui juba on vaja saade lõpetada. Seetõttu kordub sama stsenaarium uuesti ja uuesti: algatatakse arutelu, mis eriti kusagile ei jõua.
Unustagem korraks minevik. Kui geoloogid oleksid Eestis paiknevad fosforiidilasundid avastanud alles 2013. aastal, oleks hõisatud tõenäoliselt sama valjult nagu poolakad kildagaasi varude puhul. Poolakate hõisked on küll pisut vaibunud, esialgselt arvatud triljonid kuupmeetrid on alla hinnatud 350–770 miljardini, kuid ka sellest piisaks, et varustada riiki gaasiga 35–65 aastat ja tagada energeetiline sõltumatus Venemaast. Aprillis 2013 oli Poola keskkonnaministeeriumi andmeil uuringutega kaetud 88 000 km2 suurune territoorium (peaaegu kaks Eestit). Olen kindel, et Poolas võib tekkida kildagaasi kasutamisel tõsiseid keskkonnaprobleeme, kuid see ei tähenda, et uuringuid võiks või peaks takistama.
Eesti ei vaja uut fosforiidisõda. Kui tuletada meelde Tuhala nõiakaevu juhtumit ja kõiki teisi lugusid, näitab senine praktika, et kui fosforiidiuuringuid jääb juhtima ettevõte, siis tundub, et peale suure ühiskondliku stressi midagi olulist ei toimu. Inimesed, kelle usaldus tuleb saavutada, ei ole mitte ainult kohalikud elanikud ja poliitikud, vaid ka näiteks heliloojad, lauljad ja kultuuritegelased. Piisab, kui küsida Urmas Sisaski käest, kas ta fosforiidi kaevandamise plaanide esile kerkides teeb uue laulu. Kui jah, siis on väga raske soovitada plaanidega edasi liikuda. Usalduse peab saavutama riik ja selle valitsus, uurima ja tõestama, mis oleks võimalik, kuidas ja missuguse hinnaga. Usalduse saavutamisel võiks olla oluline roll riigi geoloogiateenistusel, mida Eestis ei ole ikka veel olemas. Koostöös ülikoolidega saab realiseerida Eesti maavarade strateegiliste uuringute ja keskkonnatehnoloogia programmi.
Kas Eesti saab hakkama ilma maavaradeta? Kindlasti saab, aga kui meie eesmärgiks on rahva heaolu kasv, siis maavarad pakuvad kindlalt täiendavaid võimalusi. Samal ajal on oht, et üha enam eestlasi valib elu ja töö Soome ja Rootsi heaks, mis mõlemad on muide tugevad kaevandusriigid. Kas fosforiiti on võimalik kaevandada keskkonda oluliselt mõjutamata? Oleneb kus, kuidas ja missugusel hulgal. Arvestades keskkonnatehnoloogiate maksumust – kas Eesti fosforiiti on tasuv kaevandada? Ei tea praegu. Sellised vastused annaksin, kui minu külge oleks paigaldatud valedetektori juhtmed.
Me kõik kibeleme midagi ära teha, et Eestis heaolu kasvaks. Vaatasin «Ajujahti», kus kuus väga asjalikku ja tarka ettevõtjat nõustavad nädalast nädalasse, kuidas valmistada mõned puidust vannid või saada arvutiekraanilt lambaid vaadates osa maaelust. See kõik on väga tore, aga kui maavaradega seotud võimalused ja hirmud saaksid vähemalt sama palju eetriaega ilma poolt-vastu stereotüüpidesse sööstmata, paljud küsimused saaksid vastused ning sama targad ettevõtjad püüaksid toimuvat hinnata, siis selgineks ehk ka meie mõttemaailm, mida rahvusliku rikkusega peale hakata.
/nginx/o/2014/10/31/3479627t1h3bee.jpg)