Rein Veidemann: mis see Eesti märk üldse olla saab

Rein Veidemann. Foto: Sander Ilvest

Eestile visuaalse kuvandi ning selle juurde kuuluva logo väljatöötamisel tuleb või oleks tulnud lähtuda sellest, et tegemist pole sümboliloomega. Kuigi sümbolidki on märgid, kuulub sümboli juurde selle kui märgi ja tähenduse vankumatu seos. Sümbolid on meil olemas: sinimustvalge lipp ja riigivapp. Eesti märk on seevastu pigem visiitkaart, mille esitame kohtumisel teistega, aga mille puhul tunneme ka iseend esitlemisväärsena.

Visiitkaardil olevad perekonnanimi, tegevusala, amet või tiitel kujutavad endast ühte sõnasse või lausesse tihendatud jutustusi. Igaüht neist komponentidest võib arendada, laiendada. Eesti märgi otsimine ongi Eestile perenime (kuuluvuse, päritolu, liigitunnuse) otsimine.

Eestlastele hakati perekonnanimesid andma 19. sajandi algupoolel. Neid oli 41 000 väga erineval viisil moodustatud liignime (ka «priinime», sest kuuluvustunnus oli üks pärisorjusest vabastamise tulemusi). Paljud häbenesid nime, mille mõisnik oli neile külge kleepinud või talupoeg ise endale võtnud, et paistaks «kultuursem».

Hilisem nimevahetus oli aga kallis asi. Nimede eestistamine 1930ndate teisel poolel näitab perenime tihedat seost identiteediga, milles keskne on minajutustus (resp omamüüt). Siinöeldu tähendab seda, et Eesti märgi otsiminegi algab sõnast, lausest, jutustusest, müüdist (seega tuleks kaasata folkloriste, etnolooge, filolooge), mis vormistatakse disainitud piltkujundiks. Mitte aga vastupidi, et kõigepealt disain ja seejärel lugu.

Mõni aeg tagasi olime häiritud teatest, et lätlaste visiitkaart on «Maa, mis laulab». Koorilaulu traditsioon on lõunanaabritel sama oluline kui meil, sest kui see sündis, olime üheskoos Liivimaa kubermangus. Nõnda siis, seda lugu me oma visiitkaardile enam paigutada ei saa.  On aga ometi teisigi kvaliteete, millest kolmele tahaksin siinkohal osutada: Eesti mitmekordsele «piiririigilisusele», vaheldusrikkale puhtale keskkonnale ning  ajaloost läbitulemisele. Need kolm on võimalik sulatada ühte tunnuslausesse.

Loetagu akadeemik Jaan Unduski kahte esseed eestlusest, «Nagu kivikild hamba all» (1998) ja «Kas meist saavad balti baskid ehk kuidas olla esindatud» (2002). Esimeses iseloomustatakse eestlast kui oma hetke ootavat «väikest fatalisti Euroopa serval», teises nähakse Eestit Euroopa maagilise (üllatusi pakkuva, kütkestava, aga ka loova) perifeeriana.

Mis saab olla teistele intrigeerivam kui avastada Eestis Euroopa «maagiline serv». Mõjub peaaegu samaväärselt Pythease Ultima Thulega. Teisalt turgutab sajandeid serval püsimine ka meie kollektiivset eneseteadvust. Vältida kadumist kuristikku, eks see olegi olnud meie põhiline kangelastegu. Niisiis võiks olla trükitud meie visiitkaardile: «Eesti – Euroopa maagiline perifeeria.»

Ja nüüd on juba disainerite kord, kuidas see logo piltkujundiks vormida.