Urve Eslas

FOTO: Postimees.ee

Claudius Aelianus, Vana-Rooma retoorik hüüdnimega Mesikeel, kirjeldas raamatus «Loomadest» muu hulgas 373. aastal enne Kristust aset leidnud tsunamit, mis uputas Vana-Kreeka linna Helike. Viis päeva enne seda, kui Helike kadus, kadusid linnast hiired, maod, põrnikad, ja hiljem said inimesed aru, et seda oleks pidanud võtma kui märguannet lähenevast õnnetusest.

Ehkki raamatu ingliskeelse tõlke eessõnas öeldakse, et raamat «on kütkestav kogumik fakte ja lugusid loomadest, mis kannustab lugejat arutlema inimliku ja loomaliku käitumise kontrastide üle», tahaks kontrastide asemel vaadata hoopis sarnasusi.

Linnades loomi eriti ei ole, aga siin on ehitajad. Ehitajad on sama tavalised kui linnud akna taga, nad saavad osaks sinu päevast. Sa ärkad nendega ja mõnikord lähed ka magama koos nendega. Puurimist ja tagumist lõpuks peaaegu enam ei märka, aga muud hääled – hõiked, telefonikõned, muusika – jäävad. Eriti muusika, mis peab mängima kõvasti, sest üle puurimise ei ole seda muidu kosta. Tallinnas Meie Mees ja vene estraad, Londonis Aerosmith ja poola estraad.

Sellest, et midagi on teisiti, kui peaks olema, sain aru siis, kui muusikat enam ei kostnud, vaid selle asemel kuulasid ehitajad raadiodebatti. Londoni linnapea Boris Johnson oli andnud teada, et toetab Suurbritannia lahkumist euroliidust, raadiosaates arutleti selle üle, et kui lahkumine teoks saab, siis võib Johnson vahetada välja praeguse peaministri David Cameroni. Hõigete järgi võis aru saada, et ehitajatele see mõte meeldiks, Johnson on «lahe sell».

Johnson ongi lahe sell. Mingis mõttes vastand viisakale ja reserveeritud Cameronile. Avalikkusele klassilõhet meenutavat head Oxfordi haridust Johnson ei demonstreeri, veidi totakas välja paista ei häbene. Johnson tahab, et teda armastataks. Kui see tähendab meie meheks olemist, olgu siis nii.

Donald Trump, Vabariiklaste kandidaat USA presidendivalimistel, on Johnsoniga mingis mõttes sarnane. Mõlemad on ehitanud oma avaliku näo rahvalikkusele, pigem lihtsale ja veidi labasele kui arukust näitavale hoiakule. Paar nädalat tagasi kirjutas Peter Foster Telegraphis: selleks ajaks, kui te istute jõulukalkunit sööma, võivad ingliskeelset maailma juhtida Boris Johnson ja Donald Trump.

See väljavaade on tekitanud Briti ajakirjanduses üksjagu valulisi reaktsioone. Mis saab ELst Brexiti järel või NATOst Trumpiga, kuidas reageerivad sellele islamiriigid või Venemaa, on tõsine küsimus. Ehk isegi liiga keeruline.

Paar päeva pärast seda, kui ehitusmehed Aerosmithi raadiodebati vastu vahetasid, oli Aerosmith jälle tagasi. Praegu, kui ma seda lugu kirjutan, kostab väljast «Dum, dum, dum, honey what have you done?». Nende jaoks, kes valiku tegema peavad, on kõik jälle lihtne ja rahulik.