Parandused ja täiendused, olgu nende ringe kui palju tahes, tuleks teha ühistöös.
Kuid nagu öeldud, iga kirjutaja peaks suutma oma töö vähemalt sellisel tasemel ära teha, et keeletoimetajal oleks, millele toetuda. Valmis tuleb olla sellekski, kui keeletoimetajat ei juhtu käepärast olema. Kuidas panna inimesi, kes kirjutamisega leiba teenivad, ära tundma, et oma töövahendi eest tuleb hoolt kanda ja et emakeeleõpe ei pea piirduma kooliajaga?
Karmim viis on rakendada sunnivahendeid, näiteks nõudlik ülemus, kes laseb keeleliselt vigased tekstid ümber teha, või pahane klient, kes kehva keele peale protestib. Mõnikord näib, et ärihuvid, see on klientide võitmine ja hoidmine, panevad rohkem keele eest hoolt kandma kui tüütu korrutamine, et riik − tema ametnike kaudu − peab suhtlema oma kodanikega arusaadavas keeles. Aga kodanik on juba nagu klient, ka tema läheb ära, kui talle ei meeldi.
Leebem moodus teadlikkust kasvatada on keeleline propaganda, mida võiksid teha ja teevadki kõik keeleteadlikud inimesed, alates emakeeleõpetajatest ja lõpetades kas või asutuste sekretäridega.
«Parimas asjaajamise stiilis»
Allikate rohkus võib tänapäeval olla probleemiks. Kui ma tahan teada, kuidas on õige kirjutada, kas peaksin siis guugeldama? Põikama sisse mõnda foorumisse? Postitama abipalve Facebookis? Muidugi võib sedagi teha, kui tahta tegelikku keelekasutust uurida.
Asjatundja abi on võrgus siiski niisama lähedal kui Delfi Naistekas. Aadressil keeleabi.eki.ee on olemas enam-vähem kõik, mis oma keelekasutuse parandamiseks võib esmajärjekorras vajalik olla: kirjakeele normi alus ÕS, selle soovitusi selgitavad lühemad ja pikemad nõuandekirjutised, süsteemset ülevaadet pakkuv eesti keele käsiraamat, nimeandmebaasid, keelenõuandjate telefoninumber ja meiliaadress.