:format(webp)/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
/nginx/o/2015/08/24/4417203t1h22b0.jpg)
Teabeameti julgeolekuteemalise raporti ilmumise fakt on selgelt positiivse märgiga, kohatisest ärevataustalisest sisust hoolimata. Me saame mitu sõnumit korraga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Jaak Jõerüüt: teabeamet mängib osavalt salastatuse ja läbipaistvusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Normaalses riigis on hea, kui tummi tarataguseid asutusi on võimalikult vähe. Seni kui maailm on nii kuri, nagu ta praegu on, võib teatud astme salastatus olla aga paratamatu. Mõne avalikkuse eest varjatult tegutseva riigiasutuse või selle vastava osa nähtavamaks tegemiseks peab lisaks välistele teguritele olema ilmselt ka sisemisi. Ehk lihtsamalt öeldes: kõikjal, kus tegutsevad inimesed, on vajalik kasvuaeg ja küpsemise aeg.
Julgeolekusse puutuvaga tegelejad ei tohi iialgi liiga nähtavad olla. Nagu kõlas ühe välismaalasest Eesti sõbra nõuanne tärkava Eesti riigitegijatele: te saate kas absoluutse läbipaistvuse või oma riigi, kahte korraga ei saa keegi mitte kunagi. Kust läheb piir avalikkuse ja mitteavalikkuse vahel, selle üle vaidlemist kogesin enam kui kahekümne aasta jooksul ka välis- ja kaitseministeeriumis töötades ning vaidlused jätkuvad. Defineerima ei hakkaks ma seda piiri kunagi, aga inimlik pluss-miinus sisetunne jääb kõiki varjamisi ja avalikustamisi alati saatma.
Teabeameti julgeolekuteemalise raporti ilmumise fakt on selgelt positiivse märgiga, kohatisest ärevataustalisest sisust hoolimata. Me saame sealt mitu sõnumit korraga.
Teabeametis ajusid jätkub
Esiteks. Julgeoleku- ja välispoliitilises kontekstis on need 44 lehekülge väärtuslik materjal. Olen täiesti nõus peadirektor Mikk Marrani mõttega sissejuhatuses – riigi psühholoogilise kaitse seisukohalt on halb, kui avalikku ruumi täidab julgeolekuliselt aktuaalsete teemade puhul asjatundmatus, edastades pooltõdesid, külvates hirmu ja sensatsioonikesi. Mõned peavad selleteemalist loba ehk sõnavabaduseks. Arvan, et faktide moonutamisel on sõnavabadusega sama palju pistmist kui koolerabakteritel inimeste tervisega.
Faktimaterjali leidub raportis igale huvilisele palju: on näiteks Venemaa oma välispoliitika, sisepoliitika, majanduse ja energiateemaga. Iga osa tihe tekst annab võimaluse süveneda nii järelduste tekkimise loogikasse, kui ka annab märksõnu huvilistele teemadesse süvenemiseks. Mis puutub hoiakutesse ja järeldustesse kogu kõnealuses raportis, siis pole kahtlust, et teabeametis on intellektuaalset kapitali piisavalt.
Venemaa ja Ukraina vahekorra analüüsis sisalduvad laused, mis sõnastavad mitu suurt ja olulist asja väga kontsentreeritult:
«...Suurt osa asjaoludest, mis tegid Ukraina Venemaa agressioonile vastuvõtlikuks, Eesti puhul ei esine. Selliste ohtude vältimiseks on tähtis heidutus, kaitsekoostöö, valmisolek ning adekvaatne ja õigeaegne reageerimine, kuid samuti on oluline avatud, demokraatliku ühiskonna ja õigusriigi toimimine. Seetõttu ei saa Venemaa Eestit kui NATO ja ELi liiget ohustada sel viisil, nagu ta ohustab Ukrainat.»
Palju Venemaast, aga mahub muudki
Nagu viitavad osade pealkirjadki, saab tekstist taas kinnitusi, kui selgelt on kaasajal nii riikliku kui rahvusvahelise julgeolekudimensiooniga ühendatud sõnavabadus, majandus üldse ja energeetika ka eraldi.
Venemaa teemadele on antud palju ruumi ja seda on raportis põhjendatud. Kuid siiski keskendub ümmarguselt pool raportist muule, näiliselt kaugemale problemaatikale, mis aga meid samuti huvitama peab: terrorism, Süüria konflikt, Liibüa, migratsioonikriis ja küberohud.
Ma ei taha langeda ümberjutustamise mugavuslõksu, kuid pean vajalikuks tsiteerida vähemalt raporti lõpulõiku, tähendusrikast igaühe jaoks:
«...Tuleviku hübriidsõjas võivad suured küberrünnakud ja infotaristu häirimine alata tunduvalt enne reaalset sõjategevust. Infotaristut ja muud eluks esmavajalikku taristut häirides tekitatakse elanikes rahuolematust valitsuse tegevuse suhtes, et seeläbi n-ö seadustada «roheliste mehikeste» või «rahvakaitsesalkade» väljailmumist. Kübertegevusest ja kübersõjast on saanud tänapäevase sõjategevuse osa, aga erinevalt tavasõjast testitakse ja kombatakse võimekust pidevalt. Infotehnoloogilised ründed võimaldavad suhteliselt odavalt ja tõhusalt destabiliseerida poliitilist või majanduslikku olukorda. Seetõttu ei saa jääda lootma, et Eestis praegu toimivad IT-lahendused on lõplikult turvalised – süsteemide pidev täiustamine, rahvusvaheline koostöö ja lõppkasutaja harimine aitavad vähendada võimaliku vaenuliku kübertegevusega tekitatud kahju. Uued tehnoloogiad, kasutusmugavus, rahaline kokkuhoid ja rahvusvaheline meediakajastus ei tohiks üles kaaluda turvariske ja Eesti vabariigi julgeoleku ohustamist.»
NB! muretu nutipõlvkond, uljad ärimehed ja mugandunud avaliku sektori tegelased!
Tasakaal oodatud läbipaistvuse ja vajaliku läbipaistmatuse vahel
Teiseks tahab maksumaksja alati teada, mida tema raha eest tehakse. See kuulub eelviidatud avalikkuse, demokraatia ja õigusriigi juurde. Sedakaudu on selle avaliku raporti koostamise akt ühtlasi samm riigihoone kindlustamisel.
Kolmandaks. On loomulik, et Eesti tegemisi, nii salajasi kui avalikke jälgivad Eestisse akrediteeritud diplomaadid, laia maailma esindajad, kes on kas lühema või pikema aja vältel saanud tööülesande jälgida ja analüüsida meid. Kõnealune raport annab sõnumeid Eesti riikliku mõtteviisi ja riigi arengu kohta mitte ainult meile, Eesti kodanikele, vaid ka välisriikide saatkondade rahvale, kellele võib liita kaugemate mõttekodade esindajad ja välisajakirjanikud. Oma pika diplomaadikogemuse pinnalt väidan, et selle väljamineva sõnumi kogusumma on Eestile kasulik.
Neljandaks. Olen lugenud sadu ja veel kord sadu pikemaid ja lühemaid, avalikumaid ja mitte nii avalikke memosid, raporteid, analüüse ning arengukavasid, peamiselt välis- ja julgeolekupoliitilisi, olen neid ka ise kirjutanud. Kogemusele toetudes nendin, et selline, ühelt poolt hästi loetav ja teisalt suurt tähelepanelikkust lugemisel nõudev lausestus rikastab sisult olulisi dokumente suheliselt harva. Küsimus pole ainult n-ö mängu ilus, küsimus on selles, et kui mõte, hoiak ja seisukoht on selged, alles siis on loodud võimalus sisuliselt täpse, vormilt sageli lihtsa lausestuse tekkimiseks.
Lihtne on see kõik muidugi jutumärkides, aga asjatundjatele just nimelt selliselt vajalik. Sõnavaht ja kujundite tulevärk oleks neis asjades eksitavad võõrkehad. Kui su vahend, et mitte öelda relv, on intellektile toetuv sõna, siis on selle valdamine eesmärgi saavutamisel otsustava tähtsusega.
Raportis on osatud saavutada oodatud läbipaistvus, säilitades samas vältimatu läbipaistmatuse seal, kus vaja. Ühemõttelisused on seal, kus nad peavad olema ja mitmemõttelisused seal, kus on nende koht. Kõnealuse verbaalse vahendi valdamisoskus kinnitab eelöeldut seoses intellektuaalse kapitaliga teabeametis.
«Well done!» öeldakse tänapäeva lingua franca's.
Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.