Iivi Anna Masso: vähem manifeste, rohkem arutelu

Iivi Masso Foto: Peeter Langovits

Valija ei tohiks unustada, et järgnevate kuude jooksul lavastuv pole show, vaid juttu on meie kõigi päris eludest ja ühe väikese maa tulevikust, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.
 

Vastus küsimusele, kui hästi on algaval aastal välja vahetatav riigikogu oma tööga hakkama saanud, sõltub kahtlemata sellest, kellelt küsida. Nii mõnigi «kodanik tänavalt» ütleb, et tegu on pätikarjaga, kes ei tee midagi muud, kui ajab rahva raha kahe käega oma taskutesse.

Sellest hinnangust lähtudes võib vaid imestada, et tegelikult on Eestil päris hästi läinud. Masu ja skeptilisi ennustusi trotsides jõuab vapper väikeriik aasta alguses varasemate plaanide järgi eurotsooni. Ajakiri Economist tituleeris Eesti – tõsi, sõbraliku pilkega silmanurgas – aasta oivikuks kui ainsa riigi Luksemburgi kõrval, mis kõik eurotsooni nõuded täidab. Majandus pöörab vargsi tõusuteele.

See ei lohuta töötuid ega kodus ära käinud ja tagasi võõrsile pöördunud talente. Palju on hästi, aga palju võiks olla paremini. Mis võiks olla parem lähtekoht rääkimaks edasisest?

Kui valimiskampaanialt midagi oodata, siis kõige lihtsamalt seda, et seadusetegijaiks pürgijad esitaksid selgeid seisukohti, mis täpselt võiks paremini olla, koos oma ettepanekutega, mida selle nimel teha, et see nii ka oleks.

Kaks küsisõna, mille meelespidamine valimiste eel oleks kuldaväärt, on «miks» ja «kuidas». Miks midagi on halvasti, kuidas saaks teha paremini. Siis on valijal võimalus valikuid teha eesmärkide olulisust ja pakutud lahenduste toimivust vaagides. Lihtsad süüdistused, loosunglikud hüüdlaused ja kes-kellega-mängib-või-ei-mängi-deklaratsioonid pakuvad meelelahutuslikku draamat, aga ei anna neile küsimustele vajalikke vastuseid.

Eesti poliitikat on süüdistatud ebaeuroopalikkuses seetõttu, et siin pole veel välja kujunenud traditsioonilist parem-vasak-jaotust. Aga kas võib Eesti töötutele ette heita seda, et paljusid neist huvitab ettevõtlus enam kui sotsiaaltoetused? Kas meil on tingimata vaja astuda samale rehale, mis mitmel pool Euroopat praegu valusasti lööb?

Eesti erakondlik maastik on Euroopa mõistes tavatu osalt tänu sellele, et siin on isikutel ja poliitilistel stiilidel endiselt suur tähtsus võrreldes ideede ja ideoloogiatega. Euroopalikku või põhjamaist tugevat vasakleeri pole, sest sellele rollile pretendeerib Keskerakond, mille muu agenda kipub jääma rahvussuhetel mängiva populismi varju, ja teisalt mitmetel põhjustel senini nõrgaks jäänud sotsiaaldemokraadid.

Aga võimalik on seegi, et jaotus, mis põhineb läinud aja suletud tööstusühiskondadest pärinevail ideoloogiatel, ei saagi infoajastul arenevas demokraatias domineerivaks saada? Kes võib end vaeste ja alamklassi kaitsjaks pidada ajal, mil näiteks Soomes teenib laadija enam kui teadlane ülikoolis ning ettevõtjal lõpeb sissetulek kohe, kui lõpeb töö, aga metallitööline saab töö lõppedes veel aastakese lepingupalka?

Seal, kus demokraatia ning ka vasak-parem-jaotuse traditsioonid on pikad, valitakse «oma» erakondi tihti inertsist, poliitika sisust olulisem on valija identiteet. Tüüpnäiteks prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy, kes tõdeb oma põhjalikus praeguse vasakpoolsuse kriitikas, et ta eluaegse vasakpoolsena lihtsalt ei saanud toetada parempoolse Nicolas Sarkozy valimiskampaaniat, vasakpoliitika lootusetust rappajooksmisest hoolimata.

Need, kelle jaoks vanad jaotused ei tööta, pöörduvad üha enam rahvusliku populismi poole. Pinnapealsest nimetusest hoolimata on «paremäärmuslased» majanduspoliitiliselt enamasti vasakul, tõotavad  suletud rahvakodusid põlisrahvaile minevikust tagasi tuua ja on vastu maailmamajanduse avanemisele.

Eestis võib muret tunda mitte niivõrd traditsioonilise selge vasak-parem-jaotuse puudumise, vaid pigem rahuliku ja sisutiheda poliitilise arutelu vähesuse pärast. Millal oleks parim aeg sellist debatti luua, elavdada ja süvendada, kui mitte valimiste eel?

Mööduva aasta avalik arutelu jääb meelde manifestide ja deklaratiivsuse poolest. Tööandjate manifest, mis kõlas kui üpris kategooriline üleskutse pöörduda kuhugi 18. sajandisse, sai vastuseks ametiühingute manifesti ja peaministri tavatult järsu lubaduse välja käidud ideid üldse mitte arutada.

Ja nõnda edasi. Ka ajakirjandus, mis poliitikat aruteluvalmiduse vähesuse pärast paiguti õigustatult arvustanud on, on mänguga kaasa läinud ja deklaratiivse stiili üle võtnud – hiljuti näiteks süüdistades riigikogu sõnavabaduse kinnikeeramises allikakaitse seadusega, mis mitmete lääneriikide eeskujul laimu eest teatud karistused sisse seab, ja kuulutades sõnavabaduse eest alati häälekalt seisnud presidendi pressivaenlaseks, kuna tal polnud põhjust seda seadust tagasi lükata.

Kui ka ajakirjandus liitub mänguga, kus põhjendatud argumendid asendatakse manifestidega ning erimeelsetest saavad kohe vaenlased, kus on siis foorum, kus saab valimiste eel rahulikult arutada näiteks seda, mis saab hariduspoliitikast või kuidas suurendada tööhõivet?

Samuti on ajakirjanduse arvamusfoorumeil juba ette märgata hoiakut, et niikuinii räägitakse valimiskampaaniais ainult ebaolulisest, niikuinii midagi valimistega ei muutu, niikuinii on kõik erakondade-siseselt paika pandud ja kõik muu on ainult näiline. Ja samas haarab meedia ise ahnelt kinni igast skandaaliseemnest või sellest, kui keegi on kellelegi jälle halvasti öelnud – ja nii saabki valimiseelne avalik debatt kergesti selle värvi, mida sellelt «niikuinii» oodatakse. Kuidas sellest nõiaringist välja murda?

Äsja paljastunud Edgar Savisaare rahaskandaal vähendab omalt poolt lootust rahulikuma valimisdebati poole liikuda. Muidugi ei saa seda maha vaikida – kui esitatud süüdistused leiavad kinnitust, on tegu tõsise asjaga, ja oleks kummaline, kui sellel ei oleks valimistulemuste ja Keskerakonna tuleviku jaoks tagajärgi.

Aga samas ei tohiks ka sellest sündmusest ja selle kommenteerimisest tulla valimisdebati keskne tooniandja. Ärgem unustagem, et kõik need ülejäänud põletavad küsimused ootavad endiselt vastuseid.

Konkurentidel on suurepärane võimalus näidata oma poliitilist küpsust sellega, et nad ei kasuta skandaali käepärase porianumana, vaid pigem võimalusena võita edumaad Eesti edasise arengu arutamisel.
Ja valija ei tohiks unustada, et järgmise paari kuu jooksul lavastuv pole show, kus peaosi mängivad vanad tuttavad staarnäitlejad, draama põimitakse nende fiktiivsetest saatustest ja omavahelistest suhetest ning kodanike roll on kõrvaltvaatajana publiku hulgas seda seebiooperit jälgida.

Jutt on, või vähemalt peaks olema, meie kõigi päris eludest ja ühe väikese maa tulevikust. Küsimused, mida võib, tohib ja tulebki kandidaatidele igal võimalusel esitada, peaksid lähtuma eelkõige sellest.