/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
Üpriski mahukas rahatrükk, millega püütakse arenenud maailma majandust ergutada, ei ole oma eesmärki piisavalt täitnud ning nüüd püütakse kasutusele võtta vahendeid, mis meenutavad juba plaanimajandust, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
On üpris tõenäoline, et iga majandusest midagigi teadev inimene taipab, et kuskil parajasti «trükitakse» raha (QE – Quantitative easing eesti keeles kvantitatiivne lõdvendamine ). Ja palju. Isegi, kui selle põhjused jäävad ebaselgeks, saadakse aru, et ju siis on vaja. Ja vaja on – vastasel korral oleks näiteks euroala tänaseks kaootiliselt plaksuga katki läinud ning meil kõigil (!) oleks oluliselt ebamugavam olla.
Lisaks sellele tahaks ka ju, et elu läheks kuidagi ikka paremaks, kuid hiiglaslik võlakoorem ja rahvastiku vananemine on arenenud maailmas kaelas nagu veskikivi. Kasvu ei ole, süsteem vajab igapäevast vee peal hoidmist. Samas, vaatamata oma jõulisusele ei ole üpriski mahukas rahatrükk suutnud kahte olulist eesmärki täita.
Esiteks pole SKT reaalkasvu läbi investeeringute ja tarbimise kasvu suudetud rahatrüki abil tekitada. Teiseks pole suudetud tekitada ka inflatsiooniootusi. Võlakoormaga toimetulekuks oleks nominaalkasvgi abiks. Seega vaatamata madalale kapitali hinnale (madalad intressimäärad + rahatrükk), on erasektor põikpäiselt keeldunud investeerimast ja tarbimast. Kasvu endiselt ei ole, deflatsioonisurve on tugev ning laiem kontekst selline, kus iga ehmatus lööb süsteemi ebameeldiva hulga ettevaatlikkust ja isegi kohatist paanikat.
NIRPi abiga üritab keskpank panku liigseid reserve erasektorile välja laenama. Vastasel korral peavad pangad reservide hoidmise eest keskpangale peale maksma – ja kannavad kahju. See, et erasektor hetkel (veel) väga huvitatud ei ole, ei ole oluline. Lisaks sellele üritatakse tekitada olukorda, kus kodumajapidamised oma deposiitidel istuvat raha rohkem tarbimisse suunaks. Kui rahatrüki eesmärk oli (ja on) suunata erinevad majanduses tegutsevad osapooled mõnevõrra rohkem riski võtma, siis NIRP sisuliselt suisa sunnib samu osapooli kulutama, investeerima või siis negatiivsete intresside tõttu raha hoidmise eest peale maksma.
Kui QE oli suunamine, siis NIRP on sund. See aga on juba kangesti plaanimajanduse moodi. Oot, meenutage mulle nüüd, kus plaanimajandus viimati edukas oli? Aa – õigus – mitte kuskil ja mitte kunagi.
Kui siit edasi vaadata, siis olukorras, kus raha pangas hoidmise eest peab hakkama ühel või teisel moel peale maksma, tekib loogiline soov hoida sularaha. Ka sellele ollakse juba mõeldud – suure nominaaliga rahatähtede kohta öeldakse juba mõnda aega erinevatel (ja ka täiesti objektiivsetel) põhjustel, et nood on pahad. Lisaks sellele tasub vaadata ka seda, mida on viimasel ajal teinud kulla hind. Kui varem tõusis kulla hind seetõttu, et kulda nähti kaitsena mõne globaalses finantssüsteemis aset leidva suurema õnnetuse vastu, siis nüüd on kangesti selline tunne, et tasakesti on seda hakatud nägema akumulatsioonivahendina. Uuesti on samal põhjusel huvi tekkinud ka vahepeal talitsematu ükskõiksuse objektiks olnud krüptovaluutade (bitcoin jt) vastu. Akumulatsioonivahendi rolli võib täita ka kunst või isegi kinnisvara.
Kuidagi väga tahaks loota, et NIRP pannakse kiirelt puuri tagasi, kui maailma majanduse olukord veidi paraneb. Samas tasub meenutada, et ka ülimadalad baasintressid ja QE pidid olema ajutised.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.