/nginx/o/2014/06/18/3126811t1h45e8.jpg)
Riigikogu liige Liina Kersna kirjutab viimaste Tartu sündmuste valguses lähisuhtevägivallast Eestis.
Liina Kersna: Tartu peksmine kui tegemata töö vili (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Armastust ei saanud ta lapsena kunagi tunda. Küll aga peksu. Ja kui teda peksti, siis nagu looma. Mida rohkem poissi peksti, seda rohkem hakkas ta naerma. Meeleheites võis ta nutta, kätt põletada, end lõikuda või teha mida iganes. Mõistmist ega abi ei tulnud.
Täna teab terve Eesti Andriast kui külmaverelist väikelapse isa peksjat. Imestada pole põhjust. Vägivallamuster kipub kanduma põlvest põlve. Northamptoni ülikooli uurimuse järgi on kodus vägivalda kogenud lastest 62 protsenti tulevikus ka ise vägivaldsed. Kui jõhker vanem murrab lapsel käe, siis paneme selle lahasesse ja varsti on käsi terve. Aga kui murtakse lapse vaim? Liiga tihti me ei märka, ei oska reageerida ja – meil ei ole raha.
Väärkoheldud lapsed on tihti depressioonis ja posttraumaatilises stressis, neil esineb rohkem alkoholi- ja narkosõltuvust. Uuringutest on saanud kinnitust seos posttraumaatilise stressi ja õigusrikkumiste vahel.
Eestiski tutvustatud Suurbritannia teadusuuringud näitavad, et tulevase vägivaldse käitumise eelduseks on 8–10-aastaste laste impulsiivsus, mahajäämus koolis ja vanemate vähene osavõtt lapse elust. Kui me sellistele lastele õigel ajal abi ei paku, sooritavad pooled neist oma eluteel mõne kuriteo. Probleemsed lapsed ja nende vanemad vajavad erilist tähelepanu. Kokkuvõttes tuleb see kordades odavam võimalike tagajärgede kinnimaksmisest.
Elu näitab, et üksi on vägivallarattast maha saada praktiliselt võimatu. Vägivalla ohvrid vajavad spetsialistide abi. Viimastel aastatel on meil ohvritest naisi ja lapsi nii psühholoogiliselt kui juriidiliselt nõustatud Norra Kuningriigi toetusel (200 000 eurot aastas). See programm sai veebruaris aga läbi ning seetõttu on naistepäevakuu olnud paljudele naiste tugikeskustele keeruline. Eesti riik võttis küll koorma enda kanda, kuid seni pole ministeerium nõustamisrahasid välja jaganud. Mis tähendab, et nõustamisteenust pakutakse praegu kas vabatahtliku tööna või ei tehta seda üldse.
Vajadused on võimalustest muidugi mitu korda suuremad. Näiteks Tallinna Naiste Kriisikodu poole mullu pöördunud 533 naisest suurem osa oleks vajanud ka psühholoogilist nõustamist. Seda suudeti pakkuda vaid vähem kui sajale ohvrile.
Möödunud nädalal tutvustati perevägivalla leviku uuringut, kus võrreldi 2001. ja 2015. aasta andmeid. Nii vaimse, füüsilise kui ka seksuaalse vägivalla juhtumite arv on oluliselt tõusnud. Kui 2001. aastal oli ühe ohvri kohta aastas 2,5 füüsilise vägivalla juhtumit, siis 2015. aastal 14. Ka politseistatistika kinnitab lähisuhtevägivalla juhtumite arvu lisandumist. Mullu registreeris politsei 12 000 juhtumit, 30 protsenti rohkem kui aasta varem. Iga kümnes kuritegu Eestis on seotud perevägivallaga.
Paradoksaalsel kombel on nende kasvude üle aga hea meel. See näitab, et lähisuhtevägivalda ei peeta enam normaalseks, sellest antakse teada. Samas teame, et osa hinnangute kohaselt küsib Eestis abi vaid iga kümnes ohver.
Nende arvude ja trendide paistel ei söanda vist keegi vaielda, et lähisuhtevägivalla ohvrite toetamiseks/nõustamiseks peame suunama märksa rohkem vahendeid. Kui praegu kulutame tugikeskuste ülalpidamiseks ja ohvrite nõustamiseks kokku ligi 800 000 eurot (500 000 eurot tegevustoetuseks, 200 000 nõustamiseks ja 90 000 ööpäevaringse tugitelefoni toimimiseks), siis järgmisel aastal peaks see summa olema minimaalselt üks miljon. Seda pole palju ja kindlasti mitte piisavalt, kuid selle rahaga saaks päästa reaalselt elusid. Nii täiskasvanute kui laste elusid.
Liina Kersna on riigikogu lähisuhtevägivalla ennetamise ja ohvrite toetusrühma esimees