Vahur Kollom

FOTO: Erakogu

Me oleme täna jõudnud teatud murdepunkti, kus meie apaatsus, tahtmatus ja hoolimatus on teinud paljud inimesed tundetuteks mölakateks, kus isegi vägivalda nähes kehitame õlgu ja kõnnime edasi, kirjutab Vabaerakonna liige Vahur Kollom.

Peamine, et meiega midagi sellist ei juhtuks, mõtleme. Me oleme niivõrd ükskõiksed, et me unustame ära, et meie lemmikmänguasi (millega me jäädvustame kõikvõimalikke hetki, teeme enekaid ja jagame seda kogu maailmaga)  on mõeldud helistamiseks. Isegi kui kõneaega ei ole ja arve tasumata, saame ikka helistada numbrile 112 ja kutsuda abi.

Aga ei, me sulgeme silmad ja astume oma rada mööda edasi, peas vasardamas mõte, et peale meid tulgu või veeuputus. Meil on suva, meil on ükskõik, kuigi edasi liikudes suurest uudishimust kiikame ikka tagasi ja vaatame suure huviga verd tarretama panevat vaatepilti. Äkki jääb veel midagi põnevat nägemata.

Samas leidub inimesi, kellel on süda õiges kohas ja kes teavad, mis on õiglustunne. Neil on veel meeles, milleks telefon on tegelikult mõeldud. Nad märkavad tekkinud ülekohut ja jubedat vägivalda ning reageerivad viivitamatult, helistades vajalikule numbrile. Sellised inimesed on humaansed, nende veenides voolab heatahtlikkuse ja õigluse veri. Nad suudavad teha vahet heal ja kurjal. Ka ei hirmuta neid vägivallatsejate ähvardused ning tunnistaja staatus. Nemad ongi tänase päeva kangelased, näidates üles kodanikujulgust. Avaldagem neile kiitust ja jagagem tänukirju. Ükskõiksus ei ole nende jaoks.

Miskit on ühiskonnas valesti

Mis on juhtunud inimestega?! Miks noored vägivallatsevad?! Kas nemad ongi üleminekuperioodi ohvrid?! Lapsed, kes on üles kasvanud ilma vanemliku hoole, tähelepanu ja armastuseta?! Vanemlik armastus oli kogu aeg tööl, et teenida rahapalukest elamiseks. Halvemal juhul oli armastus kuskil välismaal, Soomes, korjas maasikaid. Tundis süümepiinu, kurvastas, valas pisaragi. Midagi ei olnud teha. Olud olid sellised. Lapsed aga kurvastasid samamoodi. Olid üksikud, mõjutatavad, otsisid tuge kelleltki, kes andis vähegi vanema mõõdu välja ja hoolis. Raske on kõike seda sõnadesse panna, kuid miskit siin ühiskonnas on valesti ja mul ei ole ükskõik.

Ühiskonnas leidis veel midagi imelikku aset. Tänase päeva seisuga võib julgelt öelda, et häbipost kui karistusvahend on Eestis inimeste poolt taastatud. Sotsiaalmeedias jagati Tartus pereisa tema lapse juuresolekul peksnud inimeste nimesid ja pilte. Inimesed tundsid, et õiglustunnet on niivõrd kohutavalt riivatud ning ühiskond reageeris enne kui meie täidesaatev võim. See on väga märgilise tähendusega fakt! Karistuspoliitika on jäänud meie ühiskonna arengule selgelt jalgu. Inimesed reageerisid antud olukorrale omakohtuga. Ja endiselt, mul ei ole ükskõik.

Lõpetuseks ma küsiks teilt, kas me armastame oma riiki ja siin elavaid inimesi? Kas riigivõim leiab endiselt, et sisejulgeoleku pealt peame meeletult kokku hoidma? Kas omakohus on aastal 2016 normaalne? Kas meil on süda õige koha peal? Mõelge, analüüsige, hoolige!

Mul ei ole ükskõik.