Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
/nginx/o/2015/10/12/4589089t1h0cca.jpg)
Vene kirjanduses leidis hiljaaegu aset kaks silmapaistvat sündmust: peaaegu kellelegi märkamata sai Nobeli preemia Svetlana Aleksijevitš – talle ei langenud kaela üleilmne kuulsus, ei löönud keema kired, keegi õieti ei tsiteerinud tema preemiakõnet; lihtsalt sai preemia, no siis sai, kolleegid pisut peksid keelt (õige pisut) ja asi vaibus, nagu poleks midagi olnudki. See-eest noore Kaasani tatarlanna Guzel Jahhina debüütromaan «Zuleihha avab silmad» pani kihama kogu lugeva planeedi.
Romaan sai kohe Suure Raamatu preemia, mis on Venemaa kõrgeim kirjanduslik autasu, ning selle tõlkeõigused müüdi viivitamata 24 riiki, kus see tõlgitakse 14 keelde. See ei ole ainult kriitikutele mõeldud romaan: lisatiraaž on tervelt 15 000, samal ajal kui enamik Venemaa kirjastusi piirdub juhul, kui tegemist ei ole raamatuga «kõigile lugejatele», ehk üldse 500–1000 eksemplariga. Kuid see pole ka bulvarikirjandus, mis ülbelt keeraks selja kirjanduskonkurssidele, toetudes muinasjutulisele edule lugejate seas.