Martin Laine

FOTO: PPM

Austan traditsioone, lehvitan lippu, seisan igal võimalusel laulukaare all laulupidudel ja naudin rõõmutundega hapukapsast ja kiluleiba vabariigi sünnipäeval. Ometi tekitab minus tõrkeid öelda, et olen uhke Eesti üle.

Toogem näiteid. Üks õige eestlane austab traditsioonilist peremudelit, millest on kujunenud kõige sagedasem geiõiguste-vastane argument. Eestlaste näitel on traditsiooniline peremudel see, kus 60 protsenti juhtudel abielud lahutatakse. See on kaitsmist vääriv peremudel, mille tagajärjel on 9000 inimest üle Eesti jätnud maksmata 15 miljoni euro jagu elatisraha.

Ajakirjanikuna kohtan iga päev võikaid perevägivalda kirjeldavaid kohtulahendeid. Neid tuleb juurde kiiremini, kui lugeda jõuaksin. Iga kolmas mees terroriseerib vaimselt või füüsiliselt oma naist.

Eestis on üle 6000 abi vajavat või vanemliku hooleta last. Tõeline kurjus on see, kui geid hakkavad lapsi saama, sest praegust olukorda ei saa ju solkida. Kui anda samasoolistele paaridele õigus omada lapsi ja pooled neid väärkohtleks, püsiks statistika ikka samal tasemel praegusega.

Kaitskem meid sissetungijate eest, kes meie kultuuri ja julgeolekut ohustavad. Nad ju vägistavad kogu aeg, meie nii ei tee. Mis siis, et Eestis registreeriti mullu 161 sellist kuritegu. Kui eestlasi oleks maailmas sama palju kui moslemeid, vägistaks meie rahvuskaaslased igal aastal 161 000 inimest.

Öeldakse, et mõista immigrantide halba mõju riigile, tuleks vaadata näiteks sisserändajate kuritegevuse statistikat Soomes. See peab paika. Põhjanaabritega võrreldes on Soomes elavad eestlased lausa kolm korda üleesindatud vägivallakuritegude kategoorias (olles umbes samal pulgal näiteks Pakistani päritolu sisserännanutega) ja ligi neli korda üleesindatud röövimiste seas.  

Oleme Euroopas esirinnas nii narkosurmade, alkoholitarbimise ja -surmade kui ka näiteks naiste ja meeste vahelise palgalõhe kategooriates.

Nüüd ütlete, et pole ilus üldistada vähemuse pahategusid enamuse kaela. Ma olen nõus. On probleem, et tahame kõiki hinnata üldistuste kaudu. Nii nagu mina pealtnäha üldistan selles kirjutises eestlasi täiesti kohutavateks elajateks, üldistatakse muid rahvusi iga päev täpselt sama moodi.

Mõistame vist patriootlikkust erinevalt. Isegi vanemad tunnevad vahel lapse pärast häbi, mis ei tähenda, et nad oma lapsukest ei armasta. Või on teiste kritiseerimine ja peegli ees silmade kinni pigistamine ainuõige patriootlikkus? Leian, et kodanikukohus on olla kaasinimeste suhtes veidi rahulolematu – tunda muret nende pärast, kes meie ümber on.

Autor on Postimees Grupi ajalehe Pärnu Postimees reporter.