FOTO: Urmas Nemvalts

Möödunud nädalal vapustas Eestit juhtum, kui Tartu kesklinnas peksti väikelapse silme all jõhkralt läbi pereisa, kes oli teinud märkuse prügikasti ümber lükanud noormeestele. Tänaseks on selgunud, et peksjatel on pikk karistusregister, mõlemad on jõudnud vaatamata noorele eale ka vangis istuda.

Jääb üle tunda head meelt, et ei juhtunud halvimat – peksti ju möödunud aastal pärast jõule Toomemäel üks meesterahvas surnuks – ning ohver paraneb. Kuid sellised juhtumid kõigutavad paratamatult ühiskonna turvatunnet, ehkki vähemalt viimaste aastate kuritegevusstatistika näitab seda tüüpi kuritegude arvu vähenemist.

Analoogseid ning palju avalikkuse tähelepanu pälvinud juhtumeid meenub Eesti lähiminevikust rohkem. Kõnealusega ilmselt sarnaseim leidis aset 2007. aastal Pärnus, kui ööklubi juures sai noortekambalt peksa seal koos perega jalutanud Valga ettevõtja, kes oli teinud noortele märkuse autoga mööda kõnniteed sõitmise asjus. Toonane juhtum tõi kaasa aastatepikkuse kohtusaaga, mis peksjatele lõppes 11–10-kuuse vangistusega.

Sellist karistust pidas nii kannatanu kui ka suur osa ühiskonnast liiga kergeteks. Kas või Ameerika Ühendriikide näide annab tunnistust, et ühiskond ootabki kuritegude eest karmimaid karistusi, sest riikides, kus seadusloomes on praktiseeritud otsedemokraatiat selle eri vormides, on karistused enamasti karmimad. Elus ongi tihti nii, et lihtkodanikud on kurjategijate suhtes karmimalt häälestatud kui kohtud ja nii põhjustavad viimaste otsused pahameelt, kuna ei ole vastavuses avalikkuse ootustega. Vähemalt selline pilt kujuneb justiitsministeeriumi tellitud uuringute põhjal.

Tänapäeval ei saa kohtud langetada otsuseid vastavalt rahva häälele, samuti ei saa selle põhjal muuta karistusseadustikku. Kuid näiteks Tartu Ülikooli professor Jaan Ginter on toonud esile ka teisi meetmeid, mis aitaksid ühiskonna turvatunnet kasvatada. Ginteri järgi peab politsei sellistele juhtumitele kiiremini reageerima, ta on ka soovitanud pidada vägivallatsejaid rohkem kinni pidada, isegi kui selleks pole seaduse järgi piisavalt alust. Niimoodi toimitakse mitmes riigis ning seda võiks kaaluda kehalise väärkohtlemise, mh perevägivalla vastases võitluses meilgi.

Kriminoloogias on korduvaid kuritegusid uuritud enam kui sada aastat ning põhiline järeldus on, et retsidivistide ümberkasvatamise eelduseks on nende negatiivsete isikuomaduste maksimaalne neutraliseerimine ja asendamine positiivsetega. See on keeruline protsess, kuid Tartu juhtumi valguses tuleks üle vaadata suhtumine paadunud seadusrikkujatesse, kes tunnevad end karistamatuna. Karistuspoliitikas leidub vanglale alternatiive, näiteks võib ju kaaluda ka teatud keelde ja piiranguid, mis aitaksid korduvaid kuritegusid vältida.