Märt Põlluveer: päästeameti salatoimikud

Märt Põlluveer Foto: SCANPIX

Endine päästetöötaja Märt Põlluveer kirjeldab juba kolm aastat valitsenud segast olukorda päästetöötajatega ja küsib, kas pidev reform on tõesti progress.
 

Olles viimase kolme aasta jooksul jälginud päästjate töökorralduse ümber toimunut, meenuvad üheks popkultuuri mõjukamaks arvatud teleseriaalist «X-Files» tuntuks saanud  ütlused: «Valitsus salgab juhtunut», «Tõde on kusagil olemas» ja «Tahan uskuda».

Kas pole kentsakas, et päästjad – salkkond järjekestvalt alatasustatud riigiteenistujaid – peavad jälle oma kolleegidega võitlema? Vististi ei ole Eesti riigi iseseisvuse taastamisest saadik olnud juhtiv- ja reakoosseisu vahel tõelist küünarnukitunnet, sest miks muidu vajab tõestamist, et seadusjärgsele töötasule normtundide eest, mis on olemas kõikidel teistel töötajatel, on õigus ka päästjatel.

Päästeteenistuse nüüdisaegsed salatoimikud juhivad meid 2007. aasta lõppu, kui siseminister otsustas päästeameti peadirektori ja päästeregioonide direktorite heakskiidul muuta päästjate töögraafiku 12-tunniseks. Olin veendunud, et niivõrd ebaprofessionaalset otsust vastu ei võeta, sest tööajakorralduse muutmiseks puudusid adekvaatsed põhjendused.

Muudatusega ei saavutatud rahalist kokkuhoidu, komandode hästitoiminud töökorraldus paisati 2008. aastal segi ning kõik komandod said tunda olukorda, kus vahtkond ei saa nädala jooksul komandoülemaga kokku. Mida tähendab operatiivteenistuses infosulg, ehk kujutate isegi ette!

Tollane siseminister Jüri Pihl põhjendas muudatust üsnagi ümmarguse jutuga sisejulgeolekuasutuste töökorralduse ühtlustamisest. Väljaütlemata põhjuseks oli muidugi soov takistada päästjaid vabadel päevadel mujal töötamast, ja mine tea, ehk ka mõne päästedirektori kadevõimetus (vt raamatut «Parkinsoni seadus»).

Päästjate väljakujunenud töögraafiku äramuutmist püüdis minister kompenseerida palgatõusuga, mida said maitsta nii ametnikud kui ka tuletõrjujad. 2008. aastast hakkasid tiheasustusaladel paiknevate komandode tõrjujad esmakordselt pärast 1990. aastat saama Eesti keskmist või selle lähedast palka. «Lauapühkmed» jäid hajaasustusalade komandodele, kellel esialgu säilitati 24-tunnine vahetus (sic!) ning töötasu ulatus 8000 kroonini.

2009. aasta suvel vähendati kõikide päästeala teenistujate töötasu kaheksa protsenti. Kas palkade vähendamine ka päästeametis endas teoks tehti, ei ole kontrollinud.

Palgavähendamist avalikustades esitas päästeamet kooskõlastamiseks ebaloogilise koondamisplaani (Põhja-Eesti päästekeskusest (PK) 34, Ida-Eesti PKst 28, Lõuna-Eesti PKst 41 ja Lääne-Eesti PKst 40, kokku 143 meest). Koondamisplaani esitades loodeti kindlustada palkade vähendamine.

Ülepingutatust näitab see, et Tartusse, 100 000 elanikuga linna, oleks plaani järgi jäänud vaid üks põhiauto. Teatavaid paanikatunnuseid oli märgata eriti selgelt siis, kui peadirektori asetäitja rõhutas ajakirjas Häire 112, et tööjõukulud moodustavad 80 protsenti päästeteenistuse eelarvest. Eelarvet koormasid pritsiautode liisingumaksed. Mingil üsna segasel põhjusel oli vanemate autode kapitaalremondist loobutud. Majanduslik mõtlemine, mis sõjaväes tehnika moderniseerimisel igapäevast rakendust leiab, ei leidnud toetuspinda.

2009. aasta sügiskuudel algasid siseministeeriumis läbirääkimised. Päästjate soov oli saada tagasi 24-tunnine töögraafik. Vastaspool käis välja järgneva plaani: koondada tuleb sada teenistujat ning päästjad saavad oma 24-tunnise graafiku tagasi, kui on nõus tasuta ületundidega.

Mõistagi kohtas üsnagi resoluutselt esitatud plaan vastuseisu. Peadirektor Kalev Timberg keeldus ametiühingule edastamast täpset komandode sulgemise plaani. Päästjad nägid töölepinguseaduse väärtõlgendamise läbi ning juhtidel tekkis kahtlus, et pakutut vastu ei võeta ja ministrile lubatud lõppmäng läheb nurja.

Hirmust andsid märku päästeameti salakohtumised läbirääkijatega, keda mõjutati pakkumist vastu võtma. Mõne läbirääkija ind rauges ning mehed olid kui äravahetatud. Kuna ebaseadusliku leppe vastu olevad läbirääkijad olid jäänud vähemusse, kirjutas Kalle Liivamägi alla seadusega vastuolus olevale kollektiivlepingule. Üks survele allunud läbirääkijatest lendas 2010. aastal päästemissioonile.

Andreas Reinberg mängis detsembris 2009 vaid täispangale ja asus üksinda päästeameti maja ette. Plaan oli nälgimisega koondamiskava vastu protestida. Päevaplaani muutes saabus kohale siseminister Marko Pomerants. Ajakirjanike pettumuseks lepiti kokku aktsiooni peatamine 24 tunniks. Reinberg ja Pomerants kohtusid asedirektorite juuresolekul.

Päästjasõbralike inimeste abiga loodi infokanal, kust õnneliku juhuse läbi sai rahaeraldiste liikumisest hea ülevaate. Mitme informatsiooniallika kasutamine tõi kasu ka edaspidi. Reinberg võitles välja 70 päästja jätkamise. Komandode sulgemise kava elluviimine peatati, kuid mõne aja möödudes seda jätkati. 31.12.10 sulges uksed Pürksi komando. Ilmselt on ohus ka Palamuse komando, arvestades läheduses paiknevat Jõgeva komandot. 17.12.10 oli Saku komandos lahinguvalves üks päästja.

Muuseas, kõige rohkem inimesi on korraliku tulekaitseta just Tallinnas. Geograafiliste iseärasuste tõttu on Lasnamäe linnaossa (112 000 elanikku) sõita keeruline. Kuidagi peavad selle korvama läbi Gonsiori tn pudelikaela saabuv Kesklinna komando ja ilma redelautota Pirita komando. Lasnamäe komando ehitamine on olnud aktuaalne vähemalt 1980. aasta olümpiaregatist saadik.

Siseministeerium saatis 14. detsembril 2010 välja teate, et Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liiduga on juba saavutatud osaline kokkulepe 2011. aasta kollektiivlepingu tingimustes.

Tunnistame, et läbirääkimised on siiski pooleli, ja küsime, mis asi on osaline kokkulepe. Kas jätkub visadust võidelda välja seadusest tulenev tööaja arvestus, nii et säilib praegune palk ja normtunnid arvestatakse tööajaks? Kas läbirääkijad suudavad jääda endale kindlaks ega allu  tööandja mõjutamisele? Puuduv summa on 36 miljonit krooni.

Samas on päästeamet väidetavalt paigutanud 40 miljonit krooni reservi. Mööname, et reserv peab ka muidugi olema. Tegelikult ei soovi päästjad esimese eelistusena rahapalka, vaid on nõus, et ületunnid kompenseeritakse vabade päevadega. Väited, et vabade päevade andmine nõrgestab komando päästevõimekust, viitab lühikesele mälule, sest 2009. aastal olid kasutusel samasugused vabad päevad.

Ületundide kompenseerimise eest vabade päevadega nõustuvad päästjad taluma suuremat tööintensiivsust. Sündmuskohal tuleks sel juhul hakkama saada veelgi väiksema koosseisuga. Pidamata päästjate sellist pakkumist eimillekski, näidatakse kahjuks, et päästjaks saamiseni on paljudel käia otsatu tee. Päästjaks saamine käib läbi isikliku kogemuse. Kuni te pole korralikult kuuma saanud ja läbi konstruktsiooni pööningule kukkunud, ei hakka te ka pritsimehi lugupidavalt vaatama.

Kaine mõistus tõrgub arvamast, nagu oleks kogu juhtivkoosseis kollektiivselt aru kaotanud. Samas tekitab toimuva jälgimine küsimusi. Miks on «orjatunnid» olemas vaid pritsimeestel? Kuidas on võimalik, et kõik teenistuse juristid noogutavad kaasa, kui rikutakse töölepinguseadust?

Miks käsib peadirektor regioonide direktoritel keelata piketil osaleda ja tagantjärele soovib teada kohalkäinute nimesid? Miks põhjendatakse teenistuse tsentraliseerimist tervishoiuameti eeskuju järgimisega?

«Miksid» ulatuvad ka siseministrini. Ma tahan väga uskuda, et ta ikka peab sisejulgeolekut oluliseks. Sotsiaalküsimused on loomulikult iga inimese elus tähtsad. Meenutades aga WHO definitsiooni, on hea tervis täielik füüsilise ja vaimse rahulolu seisund. Millise «rahulolu» saab inimene ebaratsionaalsest tööajakorraldusest ning reageerimisaukudest?

Kollektiivlepingu olulisimat ehk tööaja arvestuse osa ei ole siseministeerium artikli kirjutamise ajal paberil esitanud. Päästjate esindajad on kindlad, et pakutakse jällegi samasisulist pirukat, aga teistmoodi küpsetatult.
Riigi päästekomandode võimekust ei kirjeldata üheski kehtivas õigusaktis, kui mitte arvestada suitsusukeldumise eeskirjas leiduvat kaudset regulatsiooni. Jätkub väikeste komandode sulgemine. Riigi kohustus tagada päästevõimekus veeretatakse vaikselt vabatahtlike kaela.

Omavalitsused, ettevõtjad ja kodanikud ei tea, milline on vabatahtlike päästevõimekus ja milliste olematute summade eest tuleb vabatahtlikel MTÜsid pidada. Juhul kui väljasõiduaeg on kuni kümme minutit, saab MTÜ tegutsemistasu ligikaudu 45 000 krooni aastas. Lisaks makstakse ühe auto sündmuskohal viibimise eest tunnitasu 250 krooni ja ühe inimtunni eest 150 krooni.

Hajaasustuse piirkonna hoone­tulekahju likvideerimine kestab kaheksa-üheksa tundi. Peab olema virtuoos, et varuosade ja kütuse kõrval leida ka köetav garaaž. Vabatahtlike vähene väljaõpe ja töökogemus ei tekita midagi muud kui turvalist tunnet, mitte tulekustutust, ehkki priitahtlike entusiasm väärib muidugi kiitust. Milleks kiusata pritsimehi, või usute te tõesti, et pidev reform ongi progress?