Indrek Kuus.

FOTO: Erik Prozes

Teenekatele pättidele pole peksmiseks muud põhjust vaja kui olla lihtsalt peksmistujus, kirjutab kolumnist Indrek Kuus.

«Kahvatult, vabisedes põgenesid naised võitlusväljalt, mõni kandis süles, mõni talutas käekõrval väikest hirmunud lapsukest. Peast pöörasena jooksid talu elajad sinna-tänna, nii tore pull kui tõsised lehmad, ja ümberringi kajas kisa, ulgumine ja röökimine, kui Jukola vennakesed lõid. /…/ Juhani lahmis vägevalt vaenlase hulka, hambad ristis ja näost päris tuhakarva, uhtus paremale ja pahemale ja ta lõug värises vihavimmast.»

Nii kirjeldab peksmist ja löömingut Aleksis Kivi raamatus «Seitse venda». Kõlab vägevalt, paatoslikult ja isegi romantiliselt. Tegelikult pole peksmises, kaklemises ja vägivallas midagi kaunist.

Pätil pole põhjust vaja

Mina olen elus korra vastu hambaid saanud. Vist täitsa asja eest. Olin toona tudeng, oli jaanipäev ja pidu oli vägev. Nägin klassiõde ja küsisin muusikast üle karjudes: «Noh, kus su koledad sõbrannad siis on?» Ent sõbrannad olid juhtumisi sealsamas ja kostitasid mind kurja pilguga.

Mõne aja pärast tekkis sõbraga vajadus õllejoomisega seoses põõsastikku väisata. Nii kui püksiluku kinni sain ja ringi keerasin, sain sihukese paugu vastu hambaid, et lendasin selili. Sõber sai teise tüübi käest samamoodi. Kui end püsti ajasime, olid lööjad juba jaanipäeva koidikusse haihtunud, meie seadsime veriste moludega sammud kodu poole. Sündmust meenutab arm huulel.

Ükskord, samuti tudengipõlves, tuli mulle Mustamäel kamp vene noormehi kallale, et mind pisut röövida, kuid toona sain ise ühe sirakile löödud ja kuna mul polnud kaasas neidu, keda pidanuks kaitsma, võtsin appi väledad jalad ja pääsesin putku.

Mille eest kriminaalse taustaga mehed isa tema kolmeaastase lapse silme all läbi peksid? Ilmselt olid teenekad pätid lihtsalt peksmistujus ja sellistele piisab sellestki, et nägu lihtsalt ei meeldinud. Las politsei uurib, igatahes on hea, et peksjad on käes ja lähevad kohtu alla. Ma ei oska kritiseerida politseid selle eest, et peksjad tabati ruttu, kuid lasti jälle vabadusse. Ju politsei teab paremini, kuidas asjad käivad.

Asjatult koormatud politseil ei jää õige asja jaoks aega

Kuigi Priit Hõbemäe küsimus tundub õigustatud. «Kas inimeste reaktsiooni nii koletislikule jõhkrusele avalikus kohas on raske ette näha? Kas on raske taibata, et politsei mitte ainult ei pea olema õiglane, vaid ka paistma õiglane ja karm! Et millise signaali pättide vabastamisest kodanikud saavad?» kirjutas Hõbemägi juhtumit kommenteerides.

Kogu selle vastiku loo juures on hea see, et pereisale tõtati appi ja et mees paraneb.

Maailmas toimub hullematki, aga see, mis juhtub siinsamas meie ümber, läheb inimestele rohkem korda. Nagu ikka kodused asjad. Kogunisti endine Nõmme linnaosa vanem, välisminister ja eurosaadik Urmas Paet teatas Facebookis talle omasel tarmukal moel: «Selles asjas soovin politseilt võimalikult ruttu ülevaadet, kuidas kurjategijate väljaselgitamine edeneb ja mis edasi saab. See ei saa lihtsalt kuhugi vaikselt ära kaduda. /…/ Seda juhtumit tuleb käsitleda seaduse täie rangusega ja tartlastel ning kogu Eestil peab olema võimalus saada teada nende näod ja nimed, kes lähevad väikese lapse ees tema isa jõhkralt peksma.»

Möödunud nädalal otsustas politsei avalikkusele jooksvalt teada anda, kui tegusad ja tublid nad on, ja levitasid internetis teateid, mida võiks huumorirubriigis avaldada. Mart Juur tegi seda Facebookis ja need olid väga populaarsed. Mõned näited politsei töömailt: «00.11 Mustamäelt teatab mees, et pereliige ajas ta purjutamise tõttu kodust välja. Jalutab praegu koeraga ega tea, kuhu minna. / 23.49 Tallinna kesklinna baari WCs istub purjus mees, kes ise lahkuda ei suuda. / 23.35 Lääne-Virumaa alevikus tuleb naabri korterist mingi vibratsioon. / 23.17 Võrus on ristmikul pikali joobes mees, kes kannab jope all sabaga loomakostüümi. Inimesed aitavad meest püsti, kuid ta võtab jalgu väga vaevaliselt alla.»

Naljakas, kuid ka kurb. Küllap oleks politseil rohkem aega tõelisi kuritegusid lahendada, kui neid ei kutsutaks kohale tuigerdavate ja loomasabaga meeste ja valju muusika pärast, vaid ikka siis, kui tõsine häda käes.

Kodanikujulgus ehk julgus sekkuda on muidugi kiiduväärne, kuid alati tuleb endale aru anda, et kui noad ja püstolid mängus, tasub eemale hoida, ent roolijoodikust ja paarist laiavast nolgist võiks küll jagu saada. Politseile aga soovin vähem väljakutseid juhtumitele, millele eespool osundasin.