Andrei Kuzitškin.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Sel aastal toimuvad Eestis riigi presidendi valimised… Kirjutasin selle ära, võpatasin ja peatusin – tegelikult ei toimu valimised ju Eestis, vaid Tallinnas Toompeal, parlamendi seinte vahel, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

See on üllatav. Eesti on riik, mis õigusega tunneb uhkust demokraatliku riigikorra ja põhiseaduse üle. Ometi võimu kandja ehk Eesti rahvas ei saa valida oma riigi juhti ja on delegeerinud selle õiguse parlamendiliikmetele. Mil määral on see kooskõlas demokraatia ja rahva võimu põhimõttega?

Euroopas leidub teistsuguseidki süsteeme

Euroopa Liidus on õige mitu poliitilise süsteemi ja riigikorralduse mudelit. Seitse ELi riiki – Hispaania, Rootsi, Taani, Belgia, Holland, Suurbritannia ja Luksemburg – on monarhiad, kus riigi eesotsas seisab kuningas või kuninganna (Luksemburgis suurhertsog). Seitsmes ELi riigis, sealhulgas Eestis, valib presidendi parlament, 14 riigis aga valitakse riigipea otsevalimisega rahva poolt. Milline süsteem on demokraatlikum, on raske öelda, sest siin peab hindama nii vastava maa ajaloolist kogemust kui ka riigipeale põhiseadusega pandud kohustusi. Siiski on täiesti ilmne, et võimalus võimuesindajaid otse valida kujutab endast rahva püha ja vaieldamatut õigust.

Eesti olukord

Miks siis Eestis on rahvas jäetud ilma võimalusest presidenti valida? Ma näen siin mitut põhjust. Esiteks eliidi hirm. Teiseks ühiskonna hirm. Kolmandaks riigi hirm. Eesti poliitiline eliit kardab kaotada võimumonopoli, pelgab, et peab jagama võimu presidendiga. Ühiskond kardab võimu koondumist ühtedesse kätesse ja libisemist autoritaarsuse suunas. Riik selle juhtide kujul kardab presidendi ja parlamendi potentsiaalse ja püsiva konfliktiallika teket. Nimelt tähendaks üleminek Eesti presidendi üldrahvalikule otsevalimisele märkimisväärset põhiseaduse muutmist ja riigipea võimutäiuse tuntavat laiendamist. Sisuliselt võiks see muuta Eesti parlamentaarsest presidentaalseks vabariigiks. Kas see oleks Eestile hea või halb? Oleks see hea või halb ühiskonnale? Kõiges on oma plussid ja miinused.

Kahtlemata on tänane Eesti poliitilise stabiilsuse ja kestliku arengu musternäide. President on esindusisik, kes täidab tseremoniaalseid ülesandeid. See on andnud paljudele ekspertidele ja politoloogidele põhjust rääkida isegi presidendiameti kui võimuaparaadi rudimendi kaotamisest. Eriti toetab seda seisukohta Reformierakond.

Mõistagi, kui juba riigipea ülesanded on piiratud, oleksid tema otsevalimised rohkem psühhoteraapiline kui demokraatlik protseduur. Niisuguses olukorras tekib loomulikult ahvatlus presidendiamet üldse kaotada, mispuhul kaoks iseenesest ka üldrahvalike valimiste küsimus. Selle idee pooldajad, näiteks parlamendisaadik Igor Gräzin, on veendunud, et me elame rahulikul normaalsel maal ning põhiseadusliku korra muutmine ja üleminek presidendi otsevalimistele oleks lihtsalt tarbetu raha- ja jõukulu.

Parlament on vaid jäämäe tipp

Ma usun, et selles põhjenduses etendab väga tähtsat osa raha. Praegune Eesti parlament kujutab endast maa majandusliku jäämäe tippu. Iga parlamendirühma taga seisavad suured ja keskmised tööstusettevõtted ja korporatsioonid. Nad rahastavad seaduslikult ja regulaarselt erakondade valimiskampaaniaid. See on investeering maa stabiilsusse, mis on peamine rahuliku äriajamise tingimus Eestis. Üldrahvalikult valitava ja suure võimutäiusega presidendi ilmumine tooks paratamatult kaasa finantsvoogude ümbersuunamise. Erakonnad kaotaksid raha, sest ärimeestel tuleks rahastada oma presidendikandidaatide valimiskampaaniat. Piiratud finantsressurssidega Eesti erakondlikule süsteemile oleks see suur draama.

Mis saab, kui stabiilsus lõppeb?

Võib-olla just seepärast parlamendierakonnad ei soovigi tugevat presidenti. Nad soovivad rahulikku elu ja ette teada mängureegleid. Tõepoolest, täna on Eesti rahulik ja normaalne maa. Aga kes oskab öelda, mis saab homme? Aga kui homme algab sõda? Kui valmis on Eesti mobiliseerima oma majanduslikke ja inimressursse erakorralises seisukorras? Mulle tundub, et Eesti praegune poliitiline süsteem töötab hästi rahuaja tingimustes, aga sel puudub igasugune tugevusvaru, mis võimaldaks normaalselt tegutseda ka näiteks sõja ajal.

Peamine probleem peitub selles, et Eesti on segregeerunud maa ja piiririik.

Jagunemine eestlasteks ja venelasteks on ebameeldiv, kuid paraku selgesti silmatorkav fakt. Kuni Eestis on kõik rahulik, võib lubada endale arutelusid lõimimisest, vene keele õpetamisest, «mittekodanike» õigustest. Kuid igasugune võimsam ühiskondlik kataklüsm või Eesti vastu suunatud sõjategevus paneks väga tõsiselt proovile maa poliitilise süsteemi sitkuse. Ajalugu on näidanud, et sellistes tingimustes kerkib vajadus rahvusliku liidri järele, kes kõneleks rahvaga ja rahva nimel. Paraku tänases Eestis sellist liidrit ei ole.

Samal ajal on Eesti ühiskonnas juba tekkinud tungiv nõudlus rahvusliku liidri järele. Seda kinnitavad nii sotsioloogilised uuringud kui ka minu enda rohked vestlused Eesti ajakirjanike, kolleegide, õpilastega. Kõik (jah, kõik!), kellega ma olen rääkinud, tahaksid valida Eesti presidenti ise.

Savisaare paradoks

Näiteks tuuakse Eestile lähedased Skandinaavia riigid Soome ja Island, kus presidendi valib rahvas. Muide, ka Tšehhis mindi 2012. aastal üle presidendi otsevalimistele.

Mõneti üllatavalt seisab tänapäeva Eestis poliitiliste protsesside eesotsas ühiskond. Tajutakse intuitiivselt kasvavat lõhet rahva ja võimu vahel. Seda soodustab ka Taavi Rõivase valitsuse üsna loid osalemine poliitilistes aruteludes («Odini Sõdalased - halb või hea?») ja valitsuse selge positsiooni puudumine paljudes välispoliitilistes küsimustes. Jah, mulle võidakse vastu väita, et valitsus peab tegelema majandusega, mitte poliitikaga. Suurepärane! Aga kes siis tegeleb Eestis poliitikaga, kui parlamendisaadikud ja erakonnad eelistavad samuti tegelda majandusega, president Toomas Hendrik Ilvese õigused on aga nii piiratud, et ta peab poliitiliste avalduste tegemiseks kasutama Ameerika ajakirjandust?

Nähtavasti ainsa Eesti erakonnana pooldab avalikult presidendi otsevalimisi Keskerakond. See on paradoks, aga paljud eestlased ei varjagi, et just Edgar Savisaar on tõsiseim tegur, mis pärsib üleminekut presidendi otsevalimistele: Eesti valitsev poliitiline eliit kardab tema võitu valimistel. Esiteks: kardad Hundisilmat, pole mõtet metsa minna. Teiseks (vabandage väga, aga sel juhul on vaja see küsimus tingimata esitada): kas tõesti kaalub hirm Savisaare võimaliku võidu ees üles demokraatia enda väärtuse? Tõepoolest, demokraatial on oma riskid, see pole täiuslik, aga midagi paremat pole ka keegi kunagi suutnud välja mõelda. Ma ei ole kaugeltki «raudse Edgari» poolehoidja, aga kui ta peaks presidendi otsevalimistel võitma, siis on see rahva otsus ja ühtlasi otsus valitseva poliitilise süsteemi kohta.

Vahest võib rahvast usaldada

Demokraatia on veel selle poolest hea, et võimaldab läbikukkunud presidente areenilt minema saata. Ainult demokraatia suudab olla küps ja hoida alal vastukaalude süsteemi. Nii või teisiti, hirm on kindlasti halvim nõuandja. Savisaared tulevad ja lähevad, Eesti aga jääb.

On kuulda olnud sedagi, et Venemaa kasutaks kindlasti otsevalimisi ära, et tõsta oma käealune Eesti riigipea ametisse. Jumaluke küll, praegu oleks Venemaal seda teha ju hoopis lihtsam: palju hõlpsam on mõjutada 68 saadikut kui tervet Eesti rahvast.

Jah, loomulikult on kõrvalseisjana palju muretum arutada keeruliste poliitiliste probleemide üle. Kuid mu eeliseks on see, et ma pole seotud ei erakondade ega ärijõududega ning minu arvamusi ei mõjuta keegi. Võib-olla on mu arusaamad järsud, aga nad on vähemalt ausad. Ja mul on olemas ka poliitiline kogemus. Mul on hästi meeles, et demokraatia nullimine Venemaal algas otsevalimiste ja referendumite kaotamisega.

Ma mõistan, et Eesti võimud pelgavad astuda liigseid samme, kartes poliitiliste reformidega destabiliseerida ühiskondlikku olukorda. Kuid võimu kauakestev liikumatus võib samas kaasa tuua täieliku halvatuse ja poliitilise kollapsi.

See, kas kaotada presidendiamet või minna üle riigipea otsevalimistele, on väga keeruline küsimus. Aga kui võim ei tea, kuidas talitada, tuleks nõu küsida ühiskonnalt. Selleks on olemas rahvahääletused. Lõppeks tasuks ju vahel ka omaenda rahvast usaldada…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.