Aasta inimese tiitli pälvis kopsuarst Tanel Laisaar
Juhtkiri: tunnustus arstkonnale
22. detsember 2010, 00:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe otsus tunnustada tänavu aasta inimese tiitliga kopsuarst Tanel Laisaart on ühelt poolt tunnustus Eestis esimese kopsusiirdamise teinud arstile ja tema meeskonnale, kuid teiselt poolt võivad kõik Eesti meedikud pidada seda austusavalduseks neilegi.
Kolmandat põlve oma suguvõsas arstiametit pidav Tanel Laisaar ütles, et temast sai arst tänu trotsile. Kuigi doktor ise jääb tagasihoidlikuks, kinnitades, et teeb vaid oma igapäevast tööd, võib siiski oletada, et just trotsist kasvanud kindlameelsus on viinud sellise tulemuseni.
Arstilt, aga ka tervishoiult laiemalt, oodatakse alati parimat. Sestap juhtub pahatihti, et Eesti arstkond satub meedia huviorbiiti siis, kui mõni ametivend on vea teinud. Kuid elusid päästetakse tegelikult iga päev ning iga päev langetatakse ka arstlikke otsuseid, mis patsiendi elukvaliteeti parandada püüavad. See tähendab, et iga päev annavadki arstid oma parima ning nende seast mõne üksiku eksimusi vaagides ei tohiks seda unustada.
Tanel Laisaare juhtimisel läbi viidud kopsusiirdamine Tartu Ülikooli kliinikumis tänavu sügisel viis Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni hinnangul Eesti kirurgia järgmisele arenguastmele. Teadustki tehakse iga päev, kuid saavutuste suurust mõistavad inimesed tihti alles ise sellega kokku puutudes. Vähe teatakse, et Eesti on organisiirdamiselt miljoni elaniku kohta Euroopas neljas. Ent ei pea ju olema patsient, et mõista transplantatsioonikirurgia olulisust. Näiteks südamesiirdamist Eestis veel ei tehta, kuigi sellealast koostööd Skandinaaviaga juba arendatakse ning kopsusiirdamine on selles protsessis üks osa oskuste ettevalmistamisel.
Tänapäeva meditsiinis seavad raha, patsientide hulk ja siirdamisest rääkides ka sobilike elundite kättesaadavus oma piirid. Sellegipoolest poleks mõeldav, et Eestis, kus arstide ettevalmistus on heal tasemel (mida muu hulgas kinnitab ka meie meedikute väljaränne, sest ükski riik ei tahaks endale halvast haritud arste), ei oleks arstidel võimalust teha ka ülimalt keerukaid ja pikka ettevalmistust nõudvaid operatsioone.
Kuid et siirdamine oleks võimalik, peab ka olema, mida siirata. Elundidoonorlus tekitab meis endiselt kõhklusi. Mõelda enesest kui võimalikust «varuosade komplektist» on inimesele loomuldasa võõristav, kuid seda ei peaks nii võtma. Mõelda tuleks hoopis sellest, et siit ilmast lahkudes ei saa midagi kaasa võtta, küll aga saab kellelegi teisele elu jätta. Loodetavasti aitab kopsusiirdamisele eest Tanel Laisaarele antud aasta inimese tiitel kaasa ka elundidoonorluse tutvustamisele.