/nginx/o/2014/11/26/3557189t1hc1c9.jpg)
/nginx/o/2011/08/21/717308t1h2d77.jpg)
Viimasel aastal on ERRi eesliinikaevik kaotanud üsna mitu kogenud tähtvõitlejat. Miks, küsib Vahur Kersna.
Tellijale
Vahur Kersna: miks hülgavad staarid ERRi? (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reedesel salvestusel olid meil kaamerameesteks kaks minust enam kui poole nooremat kutti. Vaatasin, kuidas poisid töötavad, millist pilti teevad. Kuulasin, mismoodi ja millest nad räägivad. Ning mulle meenus, kuidas minu esimesel tööaastal ETVs roomas üks tolleaegseid juhtoperaatoreid Teleraadiokomitee esimehele koridoris vastu viinapudelit ninaga enda ees põrandal lükates. Aasta hiljem ühendasin teise tippmehe keset salvestust kaamera küljest jõuga lahti, sest taat oli sedavõrd purjus, et poleks ilma toeta püsti püsinud. Pean tunnistama, et mõistes tolle aja paineid, meeldib mulle Y-põlvkonna suhtumine vaatamata teatavale enesekesksusele siiski rohkem. Kained, haritud, terased ja – oi kui näljased!
Aga vaatame vorsti teist otsa
Viimasel aastal on ERRi eesliinikaevik kaotanud üsna mitu kogenud tähtvõitlejat. Maire Aunaste, Roald Johannson, nüüd Rasmus Kagge. Kohvreid pakib ka Lauri Hussar. Kuid ilma primadonnadeta pole ooperit! Kas tõesti ei suuda Rahvusringhääling pakkuda oma parimatele poegadele-tütardele piisavalt pinget, põhjust, motivatsiooni? Kuuldavasti pole keegi nimetatutest ka palgas oluliselt võitnud, pigem vastupidi. Milles siis asi?
Olen mõelnud, et takistamaks nende tüüpide väljapääsu, oleksin mina juhina telemaja uksed-aknad naeltega kinni tagunud. Eetri- ja elukogemus, küpsus ning ekraanikarisma kujutavad selles vallas kapitali, millel A+++ klassi hind. Piisab vaid ühendada veel mitte lubjastunud vanakeste külge noorte kanderakettide energia ja – vau!
Mis puutub «Pealtnägijasse», siis oli mul au ja õnn osaleda uskumatult jätkusuutliku ajakirjandusliku paradiisi loomises. Veel tänagi võib nende väravale kirjutada kuldsete tähtedega: «The sky is the limit». Kõigi nende aastate jooksul on «Pealtnägijas» nauditud erakordset võimalust teha mida ja kuidas hing vähegi ihkab. Öeldagu mis tahes – raha pole kunagi olnud probleem. Ainult ideed ja anne. Aga paradiisis, nagu juba Aadama näitest mäletame, kisub pikapeale igavaks. Inimese olemuses mässab kiusatus flirtida maoga, haugata hea ja kurja tundmise puust.