/nginx/o/2015/11/26/4738655t1hef64.jpg)
Islamiriigis on pärast rühmituse blitzkrieg'i 2014. aasta Põhja-Iraagis ning eelkõige pärast ohvriterohkeid terrorirünnakuid lääneriikide vastu nähtud apokalüptilist ratsanikku, kes oma kondise käega on õhtumaade kõri haaramas. Tegelikult on Islamiriigi imidž meedias olnud liialdatud, kuna pole tegemist esimese rühmitusega, kes rakendab terrorit sõjapidamisviisina.
Kui otsida Islamiriigi eripära, siis ilmselt on tegu professionaalseima terroristliku ja džihadistliku grupeeringuga, mille selgrooks Saddami-aegsed Iraagi armee ja eriteenistuste ohvitserid. Nüüd on Ameerika Ühendriikidel ja tema lääneriikidest liitlastel õnnestunud viimaste kuude jooksul see organisatsioon halvata, kahandades ta ülemaailmsest ohust lokaalse iseloomuga ebameeldivuseks.
Ameerika Ühendriigid ja liitlased on põhimõtteliselt kujunenud ainsaks jõuks, mis võitlevad terroristliku Islamiriigi vastu, ülejäänud Süüria kodusõtta sekkunud välisriigid, näiteks Pärsia lahe riigid, Türgi ja Venemaa, on kasutanud islamiterrorismist lähtuvat ohtu oma kitsarinnaliste välispoliitiliste huvide realiseerimiseks. Ameerika on Islamiriigi-vastases võitluses rakendanud väga efektiivset taktikat, hävitades täppislöökidega sihipäraselt Islamiriigi juhte kiht kihi haaval. Likvideeritute hulgas on nii Islamiriigi välisoperatsioonide planeerijaid kui ka kõrgemaid sõjalisi juhte.
Seda taktikat on pidevalt kritiseeritud kui ebaefektiivset, väidetud on ka, et «ühe mahalöödud pea asemel võib kasvada teine, veelgi julmem». Kuid tänu sellele on Islamiriigist lähtuv peamine oht – terroriaktid – vähemalt Euroopa puhul vähenenud. Siiski pole Islamiriik Süürias ja Iraagis oma tegevust lõpetanud, ehkki on lüüa saanud, kaotades viimaste kuude jooksul enam kui 40 protsenti Iraagis ja 20 protsenti Süürias kontrollitud territooriumist.
Sõjaline ebaedu Iraagis ja Süürias tähendab lööki Islamiriigi ühe aluse, hoolega kokkutraageldatud ideoloogia pihta. Selle põhialuseks on väide, et Islamiriigi näol on tegemist prohvet Muhamedi rajatud kalifaadiga. Tagasilöögid võivad saada Islamiriigi poolehoidjatele märgiks sellest, et kalifaat pole ehtne, kuna tal puudub jumala soosing. Erinevate luureandmete järgi ongi viimasel ajal oluliselt vähenenud Islamiriigi sõjaline jõud ning vabatahtlike juurdevool.
See tähendab, et kahaneva Islamiriigi-probleemi taustal jääb Süürias ainsaks suureks probleemiks Assadi-Venemaa-Iraani-Hezbollah’ liit. Tundub, et ka selles osas on aset leidmas muutus mitmete riikide sõjaliste ja poliitika planeerijate mõtlemises, siin võib meenutada kindral Philip Breedlove’i märtsi algul tehtud avaldust, et Assad ja Venemaa on kasutamas põgenikevoolu relvana Euroopa vastu, ning muutust Iisraeli juhtide retoorikas. Kuid millal on lääs valmis tunnistama peamiseks ohuks Assadi-Venemaa-Iraani-Hezbollah’ liitu, on praegu ebaselge. Ilmselt ei juhtu see niipea.