/nginx/o/2016/03/08/5136589t1ha8b7.jpg)
Nõukogude aja alguskümnenditel olid 8. märtsi peo kangelasteks naised, kes töötasid, õppisid ja osalesid ühiskondlikus elus võrdselt meestega. Sel puhul trükiti teemakohaseid ümbrikke, postimarke ja artikleid. Ent juba kuuekümnendatel hakkas pidu tasapisi muutuma, lihtsalt naistepäevaks. Sellega koos said uue ilme ka postkaardid ja õnnesoovid, kirjutab Feministeeriumis Venemaal elav Irina Rudik.
Selline muutus tuli suuresti «ülevalt». Nimelt pöörasid võimud ühel hetkel kursi pereväärtuste propageerimisele ning liiga aktiivsed ja iseseisvad naised sinna ei sobinud. Koos uue argipäevaga muutus ka pidu selliseks, nagu me seda tunneme tänapäeval.
Ilmselt on iga nõukogude laps meisterdanud lasteaias postkaarte ja õppinud pähe luuletusi emast. Tollal polnud spetsiaalset emadepäeva nagu Eestis praegu, seda funktsiooni kandis 8. märts. Kaardid olid eranditult lillepiltidega ning luuletused jutustasid sellest, kui ilus ja lahke on ema ning sel päeval tuleb kodutööd tema eest ära teha. Praegusajal on olemas ka emadepäev, ent Venemaal saavad emad massiliselt õnnesoove just 8. märtsil, isad aga mitte isadepäeval, vaid 23. veebruaril, mida tunti varem kui nõukogude armee päeva, tänapäeval isamaa kaitsja päevana.
Nii kasvasidki lapsed suureks, võttes täiskasvanuellu kaasa hoiaku, et 8. märtsil kingitakse naistele lilli ja räägitakse neile, kui kaunid nad on. Sealt on pärit ka komme teha sel päeval n-ö naistetöid ja näha selleski kingitust. Sageli valmistasid mehed 8. märtsi lõuna- või õhtusöögi või hoopis koristasid. Naised pidid siis sündmuste sellise arengu üle hirmsasti rõõmustama ning oma suurepärast kaaslast vaimustunult ülistama.
1990. aastatel, kapitalismi tulles hakati veelgi ulatuslikumalt tähistama. Korraga sai osta kõike ning kus on nõudlus, seal on ka pakkumine. Kohustuslike kingitustena jäid alles lilled ja kommid, sest naistele meeldivad ju mõlemad. Buketi mõõt ja sisu jäi kinkija valida, nagu ka kompvekkide mark.
Ja nii on see praeguseni. Õnnitlused tööl ja kodus on muutunud istumisteks süldilaua taga ja õhtujuhtide loovusvõistlusteks. Need, kes kahtlevad oma loovuses, võivad osta supermarketist spetsiaalse naistepäeva kinkekomplekti, kuhu kuuluvad kosmeetikatooted, näiteks šampoon, dušigeel ja kätekreem, kõik eredas pakendis.
Õigluse huvides tuleb lisada, et sarnast valikut, olgugi et pisut teistes toonides, pakutakse vaid mõni nädal varem meestelegi. Ent paljud naised võtavad selliseid kinkekomplekte isikliku solvanguna. 8. märtsi kingitused peavad ideaalis olema kallid. Seda suhtumist väljendati hästi ühes blogis: «Minu jaoks on 8. märts naistepäev, nagu 23. veebruar on meestepäev. Seepärast teen ma 23. veebruaril mehele väga kalli kingituse ning ootan 8. märtsil sama.»
Samasse auku lähevad lugematud meemid stiilis «kuidas veedad 23. veebruari, nii saadad mööda 8. märtsi», «23. veebruar – punane päev kalendris! Seda pidu tähistades pakub naine mehele naudingut: hoolitseb, nunnutab, poputab, toob talle ise pitsikese. Mäletab, uhkusega rinnas – 8. märts on ukse ees…»
Enne pidu ilmuvad müüki «suurepärased kingivalikud naistele». Raamatuvalikusse kuulub kindlasti paar armastusromaani, mõned kokandus- ja käsitööraamatud ning tingimata midagi laste kasvatamise kohta. Näiteks on üks suurimaid kirjastusi «Eksmo» valmistanud terve kataloogi raamatuid «Leedidele», sarnast paketti pakub naistele kinkimiseks ka suur veebiraamatupood Labirint.
Eeldatakse, et peopalavikku on nakatunud absoluutselt kõik. Fraase nagu «ma ei tähista», «tähistan küll, aga mitte nii», «minu jaoks on see võitlus naiste võrdsete õiguste eest» peetakse tüütuks ja teiste meeleolu rikkumise sooviks, kui mitte lausa sabotaažiks.
Internet ja sotsiaalmeedia on andnud oma panuse massilisele 8. märtsi hüsteeriale – seal leiab iga sõber või sõbratar sobiliku võimaluse peo puhul õnne soovida. Eksisteerib tohutus koguses erinevaid luule- või proosavormis pilte õnnesoovidega, kusjuures nende hulk kasvab iga aastaga. Luuletused on sedavõrd andetud, et neid on piinarikas analüüsida – neid kirjutavad pahatihti kopiraiterid tariifiga euro teksti eest, kui mitte vähem. Tekstid on umbes sama õudsed nagu Vene bandiidisarjad.
Muide, just nende õnnesoovide sisu innustaski mind seda lugu kirjutama. Õnnesoovides võib eristada teatud teemaplokke.
– «Kallid naised, õnnitleme teid selle eest, et te meile rõõmu valmistate.» Valmistasime, valmistame praegu ja jäämegi valmistama, edaspidi ja veelgi enam.
– «Te kaunistate seda maailma». Teame-teame, parima efekti saavutamiseks tuleks paigal seista ja olla liikumatu. Kaitsetud olendid, haprad nagu portselankujukesed.
– «8. märts – see on kevade päev.» See viimane on absoluutne hitt. Kevadisest, kalendrilaadsest kujundlikkusest pääsevad vähesed tekstid. Voolavad allikad, laulvad linnud ja idüllilised pildikesed looduse võludest. Siia alla mahuvad ka lõputud väljendid nagu «õitsege», «lööge õitsele» ja muud naiste ja lillede võrdlused. Olgugi et mõnes kohas tuleb 8. märtsil õues märgade jalgadega läbi lörtsi sumada.
Väljendid nagu «meie naiselikud ja armsad». Õnnitlejad paluvad naistel tungivalt jääda sellisteks edaspidigi. Ilmselt eeldatakse, et need, kes pole «naiselikud», mõtlevad nüüd kähku järele ning jooksevad endale meiki tegema ja kontsadega sussikesi ostma.
Rääkisin eespool luuletustest, kus ülistatakse seda, et kogu majapidamine on vaid ema õlul. Ent ka kolleegile või tuttavale võidakse kinkida postkaart, kus soovitakse olla või jääda suurepäraseks koduperenaiseks. «Las kodus olla alati hubane» – ja seda mugavust peab eranditult looma see, kellele õnne soovitakse.
Mehed, kes postkaartidel esinevad, on kas peremehed, kelle tähelepanu nimel peavad naised olema kaunid, lahked ja hellad (mees kui auhind), või siis tõelised jõujuurikad, kes täidavad naiste soove (võidakse naljatada allutatud positsiooni üle). Tsiteerin katkendit pikast luuletusest, mis kirjeldab sellist meest-kingitust ideaalsele naisele: «Ent peamine tark, väärt mees, / kes pakub nii huulepulka kui varju / ja põlvele laskudes briljandiga sõrmust».
Ja vahel on ka nii:
Allikas: http://mudrila.ru
Isegi kontoris pole kombeks soovida 8. märtsil tööalast edu. «Las teie kodu olla alati rikas ja külalislahke» – see on maksimum, mida naisele pakutakse. Isegi kui ta on direktor või osakonnajuhataja – ikka peab õnnitlejat erutama naise arutu võlu ja ta jutustama, kuidas naine maailma kaunistab.
Käes on järjekordne 8. märts. Tänavu olen ma sel ajal Venemaal. Ent ma pole «armas naine». Ma ei «rõõmusta» ega «kaunista». Ja ma ei saa kuidagi väita, et see teeks mu elu kuidagi halvemaks.
Tõlkinud Brigitta Davidjants
Loe originaalartiklit vene keeles siit.