Evelyn Kaldoja: mitte minu nimel!

Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

USA esimese põlvkonna ehk siis ennekõike valimisõiguse eest võidelnud feminism polnud ehk nii kriminaalselt värvikas kui nende briti kaasaegsete oma, kus käiku lasti ka terrorism, kuid huvitavaid detaile leiab sealt siiski.

Näiteks nende tuntumad pioneerfeministid Susan B. Anthony ja Elizabeth Cady Stanton pooldasid praegu Donald Trumpiga kimpus olevat vabariiklikku parteid. Vabariiklane oli ka USA esimene naisparlamendisaadik Jeannette Rankin, kes läks ajalukku kui ainus Kongressi liige, kes hääletas mõlemasse maailmasõtta minemise vastu.

Teistest tuntavalt erinevana torkab silma Sojourner Truth. Kui üldiselt pärinesid sufražetid jõukatest valgetest kodudest, siis Truth oli orjuses sündinud mustanahaline naine. Tolle ebatavalise isiku kuulsaimat kõnet tuntakse pealkirja «Kas ma’s polegi naine?» («Ain’t I a Woman?») all ning kuigi tema ja valgete rikaste sufražettide läbisaamine oli hea, tuuakse Truthi mõnikord näiteks sellest, kui piiratud oli toonase naisõigusluse kesktee.

Need on naisaktiivsete naiste sõbrannastud, mitte naissoo esindusorganisatsioonid, ja nii tuleks neisse ka suhtuda.

Mulle meenub Truthi kõne pealkiri sageli, kui mõni end naiste eestkostjana esitlev organisatsioon kedagi aasta millegi tiitliga pärgab või pahaks seksistiks sildistab. Kuigi hindan kodanikuaktiivsust ja usun, et soolises võrdõiguslikkuses on edendamist vajavat, paiknevad nood organisatsioonid ideoloogiliselt enamasti minust kaugel paremal või vasakul.

Olen nendega mõnikord mõnes asjas nõus, nagu olen mõnikord nõus parteidega, keda ma ei vali. Selle vahega, et nonde parteide puhul ma ei tunneta üldiselt ambitsiooni minu nimel rääkida, küll aga näikse mingisugune soopõhise esindamise tahe olevat neis n-ö naisliikumistes, mis pole kuidagi valitavad. Eriti muidugi siis, kui nimi algab sõnadega Eesti Naiste …  Aktsepteerin, et Eesti Üliõpilaste Selts kannab nii põhjapanevat nime, ehkki tänaste eesti üliõpilaste enamik sinna juba paljalt soo tõttu astuda ei saa. Ajal, kui EÜS asutati, naised ülikoolis ei käinud ja tudengiühendused kippusidki olema rahvuspõhised.

Selline ülepaisutus 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses asutatud organisatsioonide juures mulle aga ei meeldi. Uurige näiteks, kui palju naisajakirjanikke kuulub Eesti Naistoimetajate Ühendusse või naisjuriste Eesti Naisjuristide Liitu. Tõenäoliselt ei leia te nende seast ühtegi tuntud reporterit, toimetajat, advokaati, prokuröri või kohtunikku. Avalikus ruumis ei paista leiduvat ei naistoimetajate ühenduse põhikirja, juhatuse ega liikmete nimekirja. On vaid anonüümne Blogspoti leht, mille kohaselt on saidi haldaja meessoost ja asub Eestis. Anonüümsete naisjuristide liidu veebilehelt saate aga teada, et nende diplomaatiaseminaridel esinevad modellid ja jumestuskunstnikud. Need on naisaktiivsete naiste sõbrannastud, mitte naissoo esindusorganisatsioonid, ja nii tuleks neisse ka suhtuda.