Erik Puura.

FOTO: Sille Annuk

Riik peab teadma oma maapõues peituvaid rikkusi, et langetada paremaid otsuseid, kirjutab geoloog Erik Puura.

1988. aastal, fosforiidisõja tipphetkel, arutas Tartu Ülikooli nõukogu oma koosolekul esimese kaasaegse hotelli rajamist Tartusse. Sõna sai raamatukogu direktor, kes selgitas kogu saalile, kuidas autovool hotelli juurde toob kaasa heitgaaside kontsentratsiooni tõusu õhus, mille tulemusena hävivad ajaloolised ürikud. Massiliste kestvate kiiduavalduste saatel oli järjekordne arenguprojekt läbi kukutatud. Selline aeg oli.

Praeguseks on Tartusse nii mõnigi uus hotell ehitatud ning keegi ei mäleta, et ürikud võiksid heitgaaside tõttu ohus olla. Mäletatakse vaid sõna «fosforiit», mis taaselustab mitmel toonasel noorel bioloogil mälestused ja lubadused end ekskavaatorikoppade külge aheldada. Fosforiidisõja veteranidele on fosforiidil kui sümbolil väga suur psühholoogiline mõju, see on selge. Kuigi keskkonnaprobleemide mõttes on fosforiit maavara nagu iga teinegi ning eristada, et just fosforiidi kaevandamine põhjustaks leevendamatuid ja hullemaid probleeme kui mõni teine looduskeskkonna konserveerimisega vastuolus olev arendustegevus, tegelikult ei saa.

Samal ajal on Eesti väheseid riike maailmas, kus oma geoloogiast kui tegelikult ühest rahvusteadusest on maavaradega seotud põhjalikud teaduslikud rakendusuuringud juba aastakümneid tasalülitatud. Seda tingimustes, kus Euroopa Liit on meile võimaldanud luua kallihinnalise ja kvaliteetse aparatuuribaasi. Tartu Ülikoolis hariduse saanud rakendusgeoloogid töötavad Norra geoloogiakeskuses, Statoili uuringudivisjonis, Teravmägede ülikoolikeskuses, Darmstadti tehnikaülikoolis, Austraalia kaevandusfirmas. Eestis ju süstemaatilisi maavarade uuringuid ei ole tehtud, aastakümnetetaguste uuringute läbiviijad vananevad järjest ning rakendusgeoloogide järjepidevus on ohus.

Selgetele arusaamadele jõudmiseks on ainult üks meetod: tsiteerida ja analüüsida teaduslikult põhjendatud infot, teadustööde tulemusi ja fakte. Rahulikult, ilma emotsioonide ja halvustamiseta.

Populistlike häälte jahil poliitikud on järjepidevalt suutnud hankida hirmuhääli: aga äkki hakkavad kaevandama? Meenub Eino Baskini humoresk: «Mind vaevavad kahtlused. Ega mul suuri kõhklusi ei ole, aga pisikesed kahtlused ei lase magada. Poes on just nagu kõik olemas, keegi ei räägi ka midagi. Mis nad ehitavad sinna plangu taha?» Ja kõige lihtsam viis tagada, et kaevandamist ei hakka kunagi toimuma, on keelata igasugune uurimistöö.

Sama on Tartu kesklinna parkide igipõliseks allesjätmiseks parim meetod sulgeda linnaplaneerimise osakond ja mitte kunagi sellega enam tegelda. Pole planeerijaid, pole uusi maju ja kõik pargid jäävad alles… Sellises lähenemises pole midagi uut, maailmas on küllaldaselt kontseptsioone ja vastavaid grupeeringuid: NIMBY (i.k not in my back yard – mitte minu tagaaeda), NIABY (not in anyones back yard – mitte kellegi tagaaeda) või isegi BANANA (build absolutely nothing anywhere near anything – ehitatagu absoluutselt mitte midagi mitte kusagile mitte millegi lähedale).