Tarmo Pikner: tahate rahu, valmistuge sõjahüsteeriaks ehk Lauasõdade aegu

Tarmo Pikner Foto: Erakogu

Samal ajal kui lihtrahvas arutles BBC maailmalõppu ennustava maailmasõja filmi üle, istusid tegelikud NATO kaitseministrid ovaallaua taga ja mängisid järgmist sõjamängu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Ajal, mil Euroopa lõuna- ja idapiiride läheduses etendatakse päris sõdu, tegeldakse Euroopa piiridest seespool mängusõdadega ovaallaudade taga. Sõjakabinetid töötavad täie auruga – Läti ja Leedu on langenud, Eestil vaid 60 tundi armuaega.

Mind on alati köitnud briti huumor. Nii ka seekordne BBC «Kolmas maailmasõda» täiendas igati briti huumoriklassikat. Kuigi, peab ütlema, et «Yes, Minister» seriaalis nähtule jäi see tublisti alla, aga nalja sai nabani. Sest kujutage ette - kui NATO nõukogu ovaallaua ümber istuksid tegelikult ka sellised naljamehed-naljanaised, oleks ikka jabur lugu küll. Kuid britid oskasid sõjakabinetis toimunule oma eriliselt peene huumorisoone sisse põimida.

Peaasi, et mister Putin, kes filmi stsenaariumi kohaselt korraldas invasiooni Lätti, heast naljast valesti aru ei saaks. Meie lätlastest naabrite Latgale inimestest, kes olid esimesed «kolmanda maailmasõja» ohvrid, on natuke kahju küll, aga ega meie narvakadki (stsenarist oli kaalunud ka Narva hõivamist) poleks parimate kõrvaltegelaste Oscarit välja teeninud.

Sõjakabinetid töötavad täistuuridel

Et brittidel jäi pärast BBC naljafilmi linastust süda kripeldama, otsustas Ühendkuningriik saata Läänemerele NATO idatiiva kindlustamiseks viis sõjalaeva ning lisaks kuni 6000 sõdurit piiririikidesse paigutavatesse NATO üksustesse. See oli igati loogiline käik, sest on ju üldteada, et Läänemere suurriigi Rootsi sõjaline võimekus on olematu (Rootsi kaitseväe ülem Byden tuli Leedut külastades huvitavale mõttele – äkki peaks taastama sõjaväekohustuse!?) ja ega Soome kõhklustele saa samuti lootma jääda (NATOga liitumist me küll ei aruta!).

Samal ajal kui lihtrahvas arutles BBC armageddon'i ennustava maailmasõja filmi üle, istusid tegelikud NATO kaitseministrid ovaallaua taga ja mängisid järgmist sõjamängu. Seekord oli stsenaariumi kohaselt Venemaa ette võtnud Leedu. Nagu salaseltsi teadaandes märgiti, harjutati hübriidsõja elemente. Eestil on vähemalt kübersõjas osalemise kogemus kodusest varnast võtta.

Järgneva sõjamänguga tuli välja USA mõttekoda Rand Corporation, kes avaldas sõjasimulatsioonidel põhineva analüüsi selle kohta, kuidas NATO vastaks Vene üllatusrünnakule Baltimaade vastu. Selle lühikokkuvõte kõlas kurjakuulutavalt: Putini armee marsib 60 tunniga läbi Eesti ja viimane venelane kustutab tuled.

Putini invasioonile pandi kohemaid ka hinnalipik külge – Baltimaid suudaks kaitsta kolm soomusbrigaadi lahingrühma, mis läheks aastas maksma 2,7 miljardit dollarit. Sellega oli nii Läti ja Leeduga kui ka Eestiga kaardilaudades ühele poole saadud. Kes on järgmine?

Eesti oma sõjamängijad

Nagu president Ilves soovitas meie valitsusele konsensuse asemel hääletust rakendada, soovitas erukindral Ants Laaneots NATO nõukogul sama meetodit kasutada. See tähendaks ühe demokraatia põhipostulaadi juurde naasmist – enamlased (mitte segi ajada bolševikega!) otsustavad asja, selmet rakendada luik-haug-vähk süsteemi.

Sirgjooneline sõjamees Laaneots tegi NATO strateegiasse veel teisegi põhjapaneva täienduse: meile abiväe saabumisel pudelikaelaks osutuv Vene enklaav Kaliningrad oma raketipesaga tuleb lihtsalt maa pealt pühkida, muidu ei jõua NATO päästemeeskond õigeks ajaks kohale. Ei saa kustutada sõjatuld, kui tuletõrjevoolikud kohal pole – täiesti loogiline.

Ja siis tuli pauk kodusest luuavarrest – publitsist Andrei Hvostov pani meie kaitseväe paika: «Eesti kaitseväge ei saa sõjaolukorras kasutada.» Punkt. Eesti miniatuurne armee olevat puhas enesepettus ja pealegi võivat meie oma venekeelsed nekrutid pöörata püssitoru vales suunas. Hävitav diagnoos.

Mina nii pessimistlik poleks. Kuigi meie kaitseväe mõlemale tankile on Vene armeel vastu panna mitusada korda rohkem rauda, on meil selle-eest artikkel 5. Selle müstilise artikli vihmavarju alla peaks mahtuma kogu eesti rahvas, keel ja kultuur – see on meie kindlustuspoliis.

Tahad rahu, valmistu sõjahüsteeriaks

Sõda ja rahu on alati käinud käsikäes, nagu ka kuulus vene kirjanik Tolstoi tähele pani. Rahu on vaid kahe sõja vaheline periood, vahel lühem, vahel pikem. Pole vahet, kas sõda käib Süüria kõrbeküngastel, küberruumis, maakaartidel või kinolinal – üks sõjahüsteeria kõik.

Sõjasarve hüüdude sagenemine on tõestuseks, et lääne pool on meie ärevaid sõnumeid kuulda võetud. Kui vaid meie sinisilmsed põhjanaabrid – Rootsi ja Soome mugavustsoonist väljuksid ja Läänemere regioonis toimuvat õige nimega hakkaksid nimetama (mõista-mõista, mis see on – tundmatu päritoluga allveelaevakujuline objekt ujus Stockholmi skäärides!?).

Lisaks närib mind kahtluseuss, et kindral-strateegidel on sõjamänge korraldades maakaart tagurpidi käes olnud (nagu pärast suurt sõda Saaremaa raudtee ehitajatel – raudtee oli hoopis Sahhalinile mõeldud). Pole ju teab mis saladus, et Läänemeri on kolme luku taga – lõunalukk Taani käes (Bornholm), läänelukk Rootsil (Gotland) ja põhjalukk Soome valvata (Porkkala). Need strateegilised punktid tuleks kõigepealt mehitada ja raketistada. Siin on venelane jällegi ette jõudnud ja meisterdanud lisaks omatehtud luku Kaliningradi.

Seniks, kuni selleks seatud ja kutsutud nuputavad, kuidas tagada meie rahva, keele ja kultuuri igikestev säilimine, ei ole üleliigne tsiteerida viiendat lauset 98 aastat tagasi meie riigile aluse pannud dokumendist «Manifest kõigile Eesti rahvastele»:

«Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad.»

Kas sajanditagune ei kõla tänapäevaselt?

---

Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».