Mart Raudsaar

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Läinud pühapäeval võis näha uue komöödiasarja sketši, kus Peeter Oja kehastatud tegelane kandideeris balleti «Luikede järv» naispeaossa, lükates ümber komisjoni kriitikat. Traditsioonid? Praegu on 21. sajand. Ei oska balletti? Oot-oot, mis mõttes?

Sketš illustreerib väga hästi postmodernset ühtse väärtussüsteemi puudumist. Mõistagi on eri aegadel tõlgendatud õiglust, headust, ilu ja tõde erinevalt. Siiski on (filosoofilised) koolkonnad suutnud üksteisega mõtestatult vaielda, sest nad on tuginenud mingisugusele mõistete süsteemile, mis on osaliselt kattuv või vähemalt kõrvalseisjale arusaadav.

Uues heas ilmas on igaüks ise ilutegija. Kui tahan, kuulan transistorit; kui tahan, tantsin balletti, ja ainsaks tõe kriteeriumiks on mu enda arvamus, mis ei pea olema argumenteeritud, sest mul on õigus arvata täpselt seda, mida ma tahan. Need, kes seda arvamust ei jaga, ei saa lihtsalt aru, et mul on õigus; ent nad peavad jääma vait, sest mul on õigus olla oma õiguses.

Koolkonnad ja gildid on määratud kaduma, sest kellelgi pole õigusi dikteerida indiviidile norme või väärtusi. Üks selline gild on ajakirjandus. Tegemist on avatud gildiga, kuna liituda võib igaüks, kes tunnustab ühiseid norme, mille vundamendiks on ajakirjanduse eetikakoodeks, millest tulenevad ajakirjanike käsitööpõhimõtted: tuginemine kontrollitud allikate jutule, teema tasakaalustatud käsitlemine, (üldsuse) avaliku huvi silmas pidamine.

Meetod kui selline on löögi all. Surve on niivõrd suur, et läinud nädalal tegid 22 Soome peatoimetajat pretsedenditu avalduse libaväljaannete vastu: «Ennast meediaväljaanneteks nimetavad osalised mürgitavad ühiskondlikku arutelu ja õhkkonda ühiskonnas, juhtides avalikkust tahtlikult eksiteele oma valesõnumitega.»

Selliseid väljaandeid ja veebikeskkondi ning blogisid on ka Eestis. Valiku ühte otsa kuuluvad need, kelle meelest ei lennanud Pentagoni hoonesse kunagi ühtegi lennukit; valiku teises otsas leiame kohalike omavalitsuste või parteide rahastatavaid meedialaadseid kanaleid, mis mustavad valimatult ebasobivaid isikuid ja kiidavad võimulolijaid.

Soome peatoimetajad taunisid ka ajakirjanike survestamist. Raadiointervjuus ütles YLE Baltimaade korrespondent Marjo Näkki, et tõenäoliselt pole Eestis olukord nõnda hull kui Soomes, kus ühte ajakirjanikku ähvardati vägistamisega. Olen veendunud, et meie olukord on tegelikult juba hullem. Olen ise kuulnud, kuidas raadiosse helistanud inimene ähvardas ajakirjanikku tappa. Ähvardused, mõnitused ja sõim on ajakirjanike meilipostkastides igapäevased.

Lugesin hämmastusega Facebooki kommentaare, mis tegid maha Tuuli Jõesaart pärast Bonnieri preemia võitmist. Mäletatavasti kritiseeris Jõesaar neid isikuid, kes pidasid õigeks joota lastele imeravimi pähe kloordioksiidi. Kommentaare lugedes tuleb aga välja, et tegemist on «kinnimakstud» vandenõuga «alternatiivmeditsiini» viljelejate vastu (palun eos vabandust tõelistelt alternatiivmeditsiini pooldajatelt).

Niisiis kuulen juba kisakoori, et «peavoolumeedia» on ära ostetud, klikijahil, pinnapealne jne – ja seega kõiges ise süüdi. Küsin vastu: kodanikud, kus on teie argumendid? Kui Keskerakonna kongressi aegu kõlasid süüdistused ajakirjanduse kallutatuses, tellisin uuringu, mis tõestas vastupidist. Ehkki Tallinna TV «Meedia keskpunkti» tegijad sarjavad igal võimalusel Eesti meediakanaleid, nopivad nad millegipärast valitsuskriitilisi seisukohti just nimelt nendest väljaannetest. Miks? Sest neil endal pole võimekust peale muheda jutusaate tegeleda uuriva ajakirjandusega.

Kui Oslo valitsuskvartalis lõhkes Breiviku autopomm, kihas Norra sotsiaalmeedia väidetest, et pommipanijad olid moslemid. Alles ajaleht VG tõi lauale versiooni, et terrorist oli valge mees. Nii öeldes ujusid nad vastuvoolu, kuid nii peabki ajakirjandus käituma.