Rannar Raba: eestlane istub eemale, aga hoolib ikka

Sakala vanemtoimetaja Rannar Raba Foto: Elmo Riig

Suure osa oma elust välismaal elanud, kuid vahepeal kodumaale naasnud ettevõtja Veronika Jüssi teatas hiljuti ETV saates «Hommik Anuga», et on otsustanud Eestist taas lahkuda. Mitte sellepärast, et mujal on avaramad võimalused end teostada, vaid sellepärast, et siin olevat tema elu lokkava võõraviha pärast muutunud väljakannatamatuks.

Jüssi lapsed on tõmmu nahaga ja väidetavalt jääb see alatasa kellelegi ette. Viimane tilk karikas oli olnud seik ühel kaunil pühapäevahommikul. Keegi võõras oli kaupluses tema juurde astunud ja kande­lina vahelt ilma uudistavale beebile osutades teatanud, et see närakas tuleks põlema panna.

Saatelõigu eetrisse minekust on möödas kuu. Ometi pakitseb seniajani süütunne, mille see minus tekitas. Mulle ju meeldib Eesti. Mina pole oma lähemas tutvusringis silmanähtavat võõraviha täheldanud ega ole näinud ka tänaval ühtki situatsiooni, kus kedagi oleks tema teistest erineva väljanägemise pärast mõnitatud. Olen häiritud ega oska hästi positsiooni võtta.

Tunnistan, et olen tundnud vajadust viskuda kollektiivsele kaitsele ja hüüda: kuulge, sõbrad, probleem ei saa ometigi nii suur olla! Enamik meist pole ju sellised! Eesti on tegelikult igavesti lahe paik elamiseks kõigile! Teisalt mõistan ohtu, et end pimesi lohutades õigustan paratamatult ründajaid, kes nad ka poleks ja kus nad ka ei tegutseks. Seda ei tahaks teha.

Selge, et mis tahes vormis rassistlikud teod tuleb hukka mõista. Neile tuleb reageerida, nendega tuleb tegelda. Aga ikkagi on halvim, mida teha saame, üldistamine ja omavahel mitte seotud nähtuste segamine. Me ei peaks suletust võrdsustama põlgusega, nagu viimasel ajal aina kergekäelisemalt tehakse. Rahvas ei tohiks end ise alavääristada ega sisendada veendumust, justkui olekski ta tervikuna loomult lootusetu.

Toon oma elust ühe argise näite. Kuulun tantsurühma, mille paarikümnest inimesest koosnev liikmeskond on kümme aastat püsinud enam-vähem sama. Rühm meenutab pigem kärgperekonda, kus kõik tunnevad üksteist väga hästi ja jagavad ka märkimisväärset osa eraelust.

Aga ikkagi sätime end trennis tantsuvaheaegadel hingetõmbeks saali servas toolireale istuma nii, et kahe inimese vahele jääb vähemalt üks tühi koht. Istuda otse kellegi kõrvale näib veider ja pealetükkiv isegi vahetult pärast seda, kui oled tantsides tema piha ümbert tugevasti kinni hoidnud.

Rõhutan: sedasi talitavad isekeskis head sõbrad. Veel enam: isegi tantsupaarid, kes on omavahel abielus. Enamiku rahvaste silmis on selline käitumine veider ja pelutav. Meile aga loomulik, peegeldamata viha või umbusku. Pole ühtki põhjust hakata seda vägisi välja juurima.

Eestlaste talud on maastikul alati paiknenud üksteisest mitmesaja meetri kaugusel. Ometi ei tähenda see, et üksteist toetavat külaelu poleks olnud. Leppigem, et see on puhtalt kultuuriline eripära.