Iisraeli politoloog: Venemaa jätkab impeeriumi taastamise kursil (1)

Taavi Minnik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avraam Šmulevitš
Avraam Šmulevitš Foto: Erakogu / TCN

Olukord Lähis-Idas on viimastel kuudel olnud äärmiselt muutlik ja pingeline. Süüria kodusõjas ning sealse piirkonna olulisemate riikide suhetes toimuvast räägib intervjuus Postimehele Idapartnerluse Instituudi president Avraam Šmulevitš.

Kas võib öelda, et Süüria kodusõjas on selle aasta algul toimunud pööre Assadi-Venemaa-Iraani-Hezbollah’ kasuks?

Seni mingist pöördest rääkida ei saa. Venemaa alustas oma sõjalist operatsiooni Süürias möödunud aasta 30. septembril, kui ülestõusnud olid juba kaheksa kilomeetri kaugusel Assadi paleest. Esimesed kolm kuud olid Assadi ümber koondunud koalitsioonile edutud. Nad üritasid pealetungi Süüria ülestõusnute vastu, kuid see ebaõnnestus, Iraani ja Venemaa väed kandsid kaotusi.

Selle aasta algul alustasid nad teist pealetungi, mis on olnud edukam, kuid mingist olulisest muutusest jõudude tasakaalus on vara rääkida. Nad jõudsid pealetungi käigus Süüria suurima linna Aleppo eeslinnadesse, kuid linna ära võtta on osutunud raskeks ülesandeks. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest on Venemaal vähe nüüdisaegseid täppisrelvi, mis suudaksid tabada ainult sihtmärki, seepärast on Vene õhujõud kasutanud nn vaippommitamist. See on toonud kaasa suured kaotused tsiviilelanikkonna hulgas.

Kui rääkida mingist pöördest Süüria sõjas, siis tuleb mainida seda, et ameeriklastel on õnnestunud sihipäraselt likvideerida Islamiriigi juhte ning see on tekitanud kõnealusele organisatsioonile suurt kahju. Vene väed sellisteks operatsioonideks võimelised ei ole, nad on saavutanud taktikalist edu, kuid pöördest või strateegilisest edust, mis sõjalise konflikti käiku mõjutaksid, rääkida ei saa.

Kuidas suhtuda Süüria vaherahusse?

See on Venemaa diplomaatia suur võit. Selle asemel, et käsitleda Putinit agressorina, kes mahitab rahulike elanike massimõrva ja tegutseb avalikult jõudude vastu, keda toetavad Ühendriigid, tunnistasid lääneriigid ta üheks rahuläbirääkimiste osaliseks. Edu diplomaatilisel rindel kasutavad venelased Bashar al-Assadi positsioonide tugevdamiseks. Selge, et Assadi eesmärk pole rahu, vaid võimu säilitamine kõigi olemasolevate vahenditega.

Kokkuvõtvalt: Süüria vaherahu on olnud Venemaa välispoliitiline võit ja Ühendriikide kaotus.

Miks ikkagi annab Obama administratsioon võimaluse domineerida nõrgemal, kuid jultunumal ja agressiivsemal vastasel?

Vladimir Putin teab hästi, kellega tal tegemist on. Seda võib võrrelda mõneti Teise maailmasõja eelsete aastatega, kui Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain andis Adolf Hitlerile võimaluse domineerida.

Barack Obama on välispoliitilises mõttes väga nõrk president, tema tähelepanu on olnud sisepoliitilistel küsimustel. Ameerika välispoliitikas on tema ajal puudunud igasugune järjepidevus ning oma ametiaja lõpul on ta juba kartnud kahjustada Demokraatliku Partei positsioone 2016. aasta presidendivalimistel, seetõttu ka hoidunud igasugustest konfliktidest. Teised riigid on seda ära kasutanud.

See on minu isiklik arvamus: välispoliitilistes küsimustes on Obama olnud Ühendriikide ajaloo nõrgim president. Ta on selle tiitli teiselt demokraadilt, Jimmy Carterilt üle võtnud. Demokraadid on läbi ajaloo väliseid ohtusid alahinnanud; kui nad on põrkunud mõne diktatuuriga, siis on nad mõõtnud neid režiime oma standardite järgi, eeldades, et need on täpselt samasugused inimesed nagu nemad ise, ning pole nendest lähtuvat ohtu tunnistanud.

Ameerika ei loe Venemaad endale sõjaliseks ohuks. Ühendriigid on suur riik ja isegi kui Euroopat poleks või see satuks kunagi sõjalise okupatsiooni alla, eksisteeriks Ameerika rahumeeli edasi. Ameerika Ühendriikidele on iseloomulik teatav ükskõiksus teiste riikide probleemide suhtes. Ning Putin kasutab seda lihtsalt ära.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles