Laevakaitsja Lauri Ader.

FOTO: Pm

Laevakaitsja Lauri Ader lahkab India vanglas kirja pandud arvamusloos Seaman Guard Ohio meeskonna süüdimõistmist ja käib välja variandi, mis tema hinnangul võiks aidata neil trellide tagant vabaneda.

Proovin nüüd selgitada, miks meid vangi pandi ja toon välja mõned meil tekkinud ideed olukorra lahendamiseks, kuid mida siit vanglast võimatu teostada.

Välisministeerium töötab korralikult ja tõepoolest püüab meid kiiremini kodumaa pinnale aidata. Täiesti loogilised käigud on vangidevahetuse lepingud, armuandmised jne. Vaatame asja aga nüüd niipidi, et prooviks õiglust nõuda.

Meie süüdistus ja vangimõistmine põhineb väitel, et meil oli kuus ebaseaduslikku relva. Tegemist on relvadega, mis on kunagi olnud automaatrelvad, kuid tehas muutis need enne Advanfortile müüki poolautomaatseteks. Relvad müüs Advanfortile Suurbritannia firma, mis esitas kohtule vastavad tõendid, et relvad on muudetud poolautomaatseteks ning see muudatus on tagasipöördumatu. Neid ei saa muuta uuesti automaatseteks.

Kohtunik ei pööranud sellele dokumendile mingit tähelepanu ning väitis, et dokumentatsioon on hiljem välja antud ega lähe arvesse. Kohtunik ei pidanud õigeks Suurbritannia firma relvalitsentse ning väljaandmise kuupäeva asemel võttis arvesse kuupäeva, mil sai dokumendid enda valdusesse, see aga maksiski meile viis aastat (tegelikult seitse, sest kaks ja pool olime ka sisuliselt vanglas).

Relvade minevikust

Tegemist on Heckler & Koch G3 relvadega. Aastaid tagasi viibisin Omaanis Muscatis ja ootasin Advanforti relvasaadetist, mis saabus Omaani lennukiga ning kohalik toll koos politseiga toimetas selle sadamasse. Võtsin vastu H&K G3 relvad, mis olid valmistaja poolt poolautomaatseteks muudetud ja mille hulka kuulusid ka kuus saatuslikku relva. Kontrollisime Muscati politsei ja tolliga relvad ning litsentsid üle ja sain loa toimetada need baaslaevale Virginia, mis asus Omaani vetes Muscati sadama lähedal. Olen palju reisinud ja võin kinnitada, et Omaani tollil ja piirivalvel ei jää midagi kahe silma vahele.

Saatuslikest relvadest kolm tulid Seaman Guard Ohio pardale Aleksei Tutõnini tiimiga ei kuskilt mujalt kui Indiast Mumbaist. Neid kontrolliti ja pandi India tolli ning piirivalve poolt pitseerituna relvakappi laevas, mida Aleksei meeskond turvas. Laev saabus Mumbaisse Sri Lankalt ja seejärel sõitis Aleksei meeskond USA kompaniile kuuluva laevaga (Dolphin Shipping laev MV Columbia, meeskonnaks ukrainlased) koordinaatidele, kus asus SG Ohio. Seejärel toimetati turvameeskond Zodiaciga (mootoriga kummipaat) SG Ohio pardale, mõni päev hiljem pidasid India võimud laeva juba kinni. Ülejäänud kolm H&K G3 saabusid Muscatist Denis Suhhanovi meeskonnaga MV Run-way Hug Chai pardalt SG Ohio relvaruumi. Relvad olid selleks ajaks läbinud kümneid tolle ning piirivalvurite ja ekspertide sõela.

Ekspertiis

Kohaliku süüdistaja poolne ekspert tegi enda sõnul vaatlusel kindlaks, et tegemist on automaatrelvadega. Seda on võimatu visuaalselt kindlaks teha. Seda, kas tegemist on automaatrelvaga või mitte, saab kindlaks teha järgnevalt: laetakse salv enam kui viie padruniga, kinnitatakse salv relvale, relv vinnastatakse, tule seade suunatakse automaattulele ja vajutatakse päästikule. Kui relv laseb seejärel sama kaua kui sõrm on päästikul või laetud salv tühi, on tegemist automaatrelvaga. Kui päästikule vajutades toimub üks lask, on tegemist poolautomaat- või üksiklaskudega relvaga. Sellist ekspertiisi pole tehtud!

Seega saaks meie süütust tõestada ja õiglust jalule seada sõltumatu relvaekspertiisi abiga.

Asukoht

Räägime veel ka rahvusvahelistest vetest. Toon välja lõigu tunnistajate ametlikest ütlustest. Piirvalvelaeva kommodoor: «Saatsin SG Ohiole lootsi koos kahe relvastatud sõduriga, et eskortida SG Ohio Turicorini sadamasse. Sadamasse sõites palus kapten luba siseneda territoriaalvetesse. See luba anti ja sisenesime territoriaalvetesse.»

Kas see siis ei ütle selgelt, kus me asusime?

Seda ütlust ja tunnistust kohtunik ignoreeris. Samuti on olemas rahvusvahelised mereseadused, mida kohus paraku arvesse ei võtnud ja keegi pole isegi maininud, et India nendest kokkulepetest kinni ei pea. Seda jällegi ei saa me Indiale öelda ja isegi kui oleksime vabaduses, poleks see võimalik.

Proovisin siin lihtsas inimkeeles tuua välja faktid, miks me vangistuses peame nüüd olema ning samuti tõin välja võimalused, millega saaks meid süüdistusest vabastada. Kuid, nagu mainisin, meil kui tavainimestel puudub võim õigust nõuda.

Lõpetuseks soovivad kõik 23 SG Ohio meeskonnaliiget tänada toetajaid, inimesi, kes usuvad meie süütusesse ja ajakirjanike peret, kes varustavad meid uudiste, kommide, ajakirjade ning ristsõnadega. Ütlen seda 23 nimel, sest 12 indialase saatus on meile teadmata. Nendega jätsime hüvasti Palayamkottai vangla väravates.