Kaarel Tarand: õnnest on puudu vaid sammuke

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Oh mu vaene Eesti riik, kaebleks Käsu Hans aastal 2016, kui tal vaid hing sees oleks praeguse vabariigi rusude juures. Eestil ei riigi ega rahvana polevat enam suurt ideed, paleust, mille poole püüeldes olla ühekaupa ja ühiskonnana aina täisväärtuslikum, kirjutab Õpetajate Lehe kolumnist Kaarel Tarand.

Suure ja selgelt, ent samas poeetiliselt ja idealistlikult sõnastatud eesmärgi puudumise üle kurtis Raul Rebane telesaates «Plekktrumm» (29.02). Samal päeval võttis valdkondliku kriitika raames karmilt sõna tegelasgrupp, kes on moodustanud jälgimisseadme «Riigireformi radar», heites konkreetselt riigivõimule ette vilgast tegevust avaliku võimu korralduse muutmiseks ajal, mil selle tegevuse eesmärk puha sõnastamata.

Suurte narratiivide puudumine parteielu verbaalses vahus on juba pikemat aega avalik pilkeaine. Utili­ta­ris­tlikku püüdlust luua ühiskonda, milles maksimeeritakse õnnetunnet ehk tegutsetakse printsiibil luua võimalikult suurt heaolu võimalikult paljudele, kiidavad heaks kõik. Kuid ometigi ei õnnestu massiivset tänutunnet rahvahulkadelt välja meelitada.

See kõik paneb kaaluma küsimust, et kui nõudlust on, miks siis nähtamatu käsi ei suuda vastata mõistliku pakkumisega. Või siis pakub mitterahuldavat ja mitteostetavat kraami. Pakkujad on nagu liiga kiire pulsi pealt päästikule vajutavad laskesuusatajad, kel kiirustamisest silme ees must ja tagajärjeks ainult möödalasud. Tõmmakem korra hinge ja vaadakem, kas on mingi lihtne ja kindel meetod eesmärgi sõnastamise eesmärgini jõudmiseks. Riigikantseliidis kõlaks sama üleskutse: tehkem tegevusi!

Alustada võib näiteks välistamisest või eituste kaudu jaatuseni jõudmise tehnikast. Eestlastel pole rahvana põhjust uskuda (või endale sisendada), et me oleme üdini pahelised või nurjatud, südames vaid kurjade tegude ihkajad. Seda vähemasti võrdluses mistahes muu rahvaga. Kui asjad on nii, siis pole ju kuigi raske võtta valge paber ette ning koostada täielik loend omadustest, mida meil ei ole, ja tegudest, mida me kindlasti ei tee.

Kindlasti ei sarnaneks see sada protsenti Moosese käsulaudadega, sest kes see narr ikka tahaks igaveseks välistada abielurikkumise võimaluse või loobuda ateistlikust vihakõnest väljamõeldiste aadressil. Ja teinekord tahaks pühapäeviti ka autot putitada.

Aga selles, et eestlane ei tapa ega varasta, peaks olema lihtne saavutada rahvuslik üksmeel vähemasti sõnades. Samuti peaks olema võimalik hõlpsasti leida konsensus seitsmest surmapatust kolmest hoidumisel. Eestlane ei ole tujutu, ahne ega õgi liiga palju. Samas aga, miks mitte olla ihar, uhke või vihane, kui see ühiskondlikku korda edendab?

Kui kõik sobimatu on kokku loetud ja kirja pandud, jääb järele see, mis me oleme ja tahame olla. Ja siit järgneb raskem osa, kus peab valima, sest kõike head korraga ei saa. Ei saa olla korraga teistega sarnane ja ainulaadne ehk täielikult eristuv. Me võisime esimesena skaipida, aga kui kogu maailm seda teeb, ei hakka nad iial iga seansi eel selle eest eestlasi tänama. Ei saa olla lihtne uuendaja, kes teeb midagi teisiti selleks, et kõik muud sedasama järele teeksid, ning samas olla ajatult erakordne ja jäljendamatu. Valima peab eetika ja esteetika vahel, targutaks siinkohal Oscar Wilde.

Minu valik oleks igavene ainulaadsus, mitte väike jäälõhkuja, mis töö lõpuks upub jäävangist vabastatud naftatankerite karavani alla, ja nii iga päev. Selle ainulaadse otsinguil ei pea me sugugi piirduma kohalike mõtlejate vaimu saadustega. Ideede globaalsel turul hulbib ringi miljoneid rakendusse mittejõudvaid panuseid, et sega jalaga ja vali, millist tahad.

Eestlased võiks olla rahvas, kes ainsana (vähemasti Euroopas) suudab oma maa õiglaselt pooleks jagada inimeste ja kõigi muude elusate tegevuse jaoks, nagu seda on propageerinud Edward O. Wilson. Eestluse strateegia võiks olla jätta enda parimate omaduste geneetiline jälg kogu maailma rahvastikku kümneteks tuhandeteks aastateks, nagu seda tegi kunagi Euroopas neandertallane, kes hulgana pealetungivate mõtlevamate homo’dega konkureerida ei suutnud. Selleks, et tulevase kauge ajastu David Reichil ja Svante Pääbol oleks lemmiksõna ikka «eestlane». Kirjad põlevad, geenid mitte.

Tehnoreligiooni ja «-utoopiate» vallast leiab mõnevõrra riskantse pakkumise globaalse võimu haaramiseks: eestlane = küborg (eestikeelne artikkel Vikipeedias puudub). Sellel suunal võidujooksus on nagu Ühendkuningriigi valimistel: võitja võtab kõik. Teist kohta välja ei jagata, kolmandast rääkimata.

Kõige kristallpuhtam, kõige elegantsem ja võimatuna näiv eesmärgipüstitus eestlasele on muidugi elu mõtte leidmine (tõsi, see oleks maailma ajaloos teist korda, sest Monty Python selle korra juba saavutas). Aga et juhid mõtlevad ainult valimistsükli kaupa, siis leppigem lihtsamaga.

Paar varianti lahtise nimekirja alguseks: eestlane võiks saada maailmas ainulaadseks rahvaks, kel pole eelarvamusi või kes ületas hirmu; või siis osutuda rahvaks, kes peatas inimtekkelise kliimamuutuse maailmas. Variante on, peab need vaid hääletusele panema.