Kultuskohtuniku lahkumine

Helve Särgava Foto: Andrus Peegel

Aastakümneid Harju maakohut juhtinud Helve Särgava (65) pensionile minek jätab kohtusüsteemi augu, mille potentsiaalset täitjat ei paista. Tema seatud standardis kohtusüsteemi suhestumisel avalikkusega on midagi, millele keegi tegevkohtunikest – ka riigikohtu esimees – pole seni isegi ligilähedale küündinud.

Mõni potentsiaalne hea rääkija kohtunikkonnast kardab avalikkusele kaotada oma anonüümsust. Teine pelgab saada kurjade kommentaatorite süljetopsiks. Särgava oli neist hirmudest uhkusega üle. Ta üritas anda õigusemõistmise nüanssidest avalikkusele arusaadavat tagasisidet. Nii kujundaski tema rahva arvamuse õigusemõistmisest.

Mäletan üht suvist seminari Võsul 1997. aastal. Särgava teatas seal erialaajakirjanikele, et kõik avalikult kohtusaalis kõlanu – nii süüdistus kui ka väljakuulutatud kohtuotsus sealhulgas – on sellest hetkest avalik ja avalikkusel on õigus sellest soovi korral informeeritud saada.

See oli revolutsiooniline tõdemus, mille kinnistamiseks tuli ajakirjanikel kohtute kõiksugu asjapulkadega pidada ikka ja jälle emotsionaalseid väitlusi. Ajakirjaniku seisukohast tundus see tihtipeale peaga vastu seina jooksmisena, ent tasahilju jõudis arusaam kohtumõistmise avatusest lõpuks ka kohtukabinettidesse. See ongi suuresti Särgava teene, kes tajus avalikkuse ootusi õigusemõistmise avatusele.

Ta juhtis suurima kohtunikekoosseisuga Harju maakohut õiglaselt, printsipiaalselt ja südamlikult. On harukordne, kui tippjuht ei lase endale tööl tekkida sõbrannasid või sõpru, keda jätkus ka Särgava kabineti ukse taha.

Valdavalt õrnema sugupoole esindajatest koosnevates kohtuasutustes esineb nii rivaalitsemist kui ka staaritsemist, kuid 40-aastase kohtunikukogemusega Särgava lahendas need konkreetselt ja õiglaselt. Kui mõnel kohtunikul juhatada olevad istungid venima kippusid, tuli hoiatada. Vajadusel teha käskkirigi. Kuid Liivalaia kohtumajast ei kostnud kunagi signaale rahulolematusest juhiga.

Tragi ja konstruktiivse kohtunikuna tuntud Särgava võimed lubanuks lennata muidugi maakohtust kõrgemalt. Kindlasti riigikohtuni välja. Kuid kohtu esimeses astmes on oma suur võlu. Maakohtus asub ju õigusemõistmise tuum – see on ainus koht, kus kohtunik kindlasti ise näeb füüsiliselt inimest, kelle üle ta parajasti õigust mõistab, ja nii otsuse raskust tunnetab.

Särgava tahtiski reaalselt tööd teha, mitte ülemates kohtuastmetes kellegi teise tehtud otsuseid üle vaadata. Sellest ilmselt ka tema kiiduväärt otsus osaleda oma isiklikust ajast ka ajakirjanduseetikat hindava Pressinõukogu töös.

Aasta emaks ja pressisõbraks valitud Särgava võinuks kohtunikupensionile siirduda kümme aastat tagasi, mil tal täitus selles ametis 30 aastat. Nüüd on tal lõpuks aega iseendale. Tegelda oma suure talupidamise, mesilaste ja lapselastega. Ka need on väljakutsed. Edu kõiges edaspidiseks!