Minu lapsepõlvemälestused aga ulatuvad aega, mil kehtiv Eesti kroon oli tunduvalt väärtuslikum kui praegu kehtima hakkav euro. Asunud pärast algkooli lõpetamist õppima tookordsesse Tartu I keskkooli (rahvasuus ka Poikaks nimetatud), sõitsin igaks pühapäevaks Elva jaama kaudu koju. Tartu-Elva rongipilet maksis 55 senti. Praegune Tartu-Elva bussipileti hind 26 krooni on 1,66 eurot, mis näitab, et selles valdkonnas oli tookordne kroon eurost üle kolme korra kallim.
Muid toonaseid hindu meenutades võin eksida, kuna suurteks sisseostudeks polnud mul lihtsalt raha. Kuna toidu ja kütuse tõi minu korteriperenaisele Tartusse minu isa (hobusega üle 30 kilomeetri), siis jooksvateks kuludeks andis isa mulle igaks nädalaks kaasa kaks krooni. Õpikute ostmine oli õppeaasta algul ühekordne kulu ja selleks vist mõned paberrahad ikka sain.
Saadud kahest kroonist kulus kroon ja kümme senti sõidupiletite ostmiseks ja ülejäänud 90 sendiga pidin katma kõik jooksvad kulud. Üks olulisemaid nendest oli sai (viis senti) ja klaas teed (kolm senti) lõunaooteks. Sellise saia hind tänapäeval on kolm kuni viis krooni (19–32 eurosenti) ja see annab enam kui kuuekordse vahe tookordse Eesti sendi kasuks. Ülejäänud võrdlusteks lubatagu mul kasutada tookordsetes ajalehtedes toodud turuhindu, mis küll paikkondade kaupa pisut erinevad, aga üldkokkuvõttes peaksid mingi tõelähedase pildi siiski andma.
Näiteks maksis sealiha kilo Tallinna turul 1939. aasta jaanuaris 80–115 senti, praegu keskmiselt 50 krooni (3,2 eurot, seega vahekord krooni kasuks enam kui kolmekordne). Taluvõi turuhinnaks oli ajalehtede andmeil (sõltuvalt maakohast ja aastaajast) 160–200 senti kilogramm. Võrreldes veel mõningaid turuhindu, saame järgmise pildi: kanamunade ostmisel oli tookordse Eesti krooni ostujõud euro omast ainult 1,3 korda suurem, värskete räimede korral umbes kolm korda, kohupiima ostmisel aga ligi kuni kaheksa korda. Ka torkab tookordseid turuhindu praegustega võrreldes silma asjaolu, et noorlooma- ja vasikaliha olid sealihaga võrreldes ligi paar korda odavamad. Praegu on vastupidi.
Talupidaja pojana olin kursis ka teravilja hindadega. Nii näiteks maksis rukkikilo turul umbes 15 senti, riiklik kokkuost (riigi teraviljavarude loomiseks ja täiendamiseks) maksis kilo eest 17 senti. Muidugi kehtisid siin ka teatud kvaliteedinõuded. Väärib märkimist, et rukki kilohind oli samas suurusjärgus leiva hinnaga. Seejuures väideti, et leivatootja kasum pidi tulenema lisatud veest (ei saa aga väita, et tookordne poeleib oleks vedel või nätske olnud). Võttes praegu müügiloleva leiva kilohinnaks keskmiselt 12 krooni (andku tootjad mulle andeks – leivasortides ma ei orienteeru), mis vastab 77 eurosendile, saame tookordse Eesti sendiga võrreldes ligi nelja ja poole kordse hinnavahe, mis näitab veel kord, et tookordse turumajanduse reeglid olid hoopis teised.
Pöördudes tagasi minu eelarve juurde, pean märkima, et kinoraha seal ette nähtud polnud – minu vanemate arvates oli kino üks suur jama. Paari kuu jooksul suutsin siiski koguda ressursse ühe «nina vastu lina» pileti jaoks (mäletatavasti 30 senti). Ja ega ma seetõttu eriti õnnetu polnudki.
Seejuures polnud minu vanemad sugugi kultuurivaenulikud. Koos sai tihti käidud kohalikus koolimajas, kus etendati näitemänge, tantsiti, kuulati koorilaule jne. Nooremas eas võtsid nad ise sellest kõigest aktiivselt osa. Laulukooris nad ju tutvusidki. Aga arusaamad olid teised. Kokkuvõttes võiks märkida, et tookordne Eesti kroon oli toiduturul saabuvast eurost umbes kolm korda kallim ja kõik mündid ka vastavalt väärtuslikumad. Nii et võtame asja rahulikult, muretseme panipaigad euromüntide hoidmiseks, loodame, et eurot lähitulevikus ei devalveerita ja mahukamaid rahakotte niipea hankida pole vaja.
/nginx/o/2010/12/20/487447t1h24b7.jpg)